Tähtsad memuaarid 1978-1998

Vene kroonu haiglas. Esimene juhtumine.

Oli seal üks Saaremaa mees, kes esimest elusat venelast nägi just vene kroonus. Tema venekeel oli selline õudusunenägu, et isegi meid, mitte venelasi, võttis tihti oigama. Nii oskas ta voentorgi poes (see on selline sõjaväe kauplus väeosas) isegi seepi ostes, kõik hulluks ajada. Ja seda vaatamata sellele, et meie head inimesed, kirjutasime talle lausa paberi peale, et seep on мыло [mõõla]. Tema läks ja küsis möölat ja viis vaese poemüüja hullumiseni, kuna tal polnud laos mitte ühte ainsamatki möölat.
Aga mitte sellest ei tahtnud mina rääkida.

See Saaremaa mees oli sõjaväehaiglas ja hakkas ühel heal päeval palatis ringi tuiama üha virilama näoga. Mida päev edasi, seda virilamaks tema nägu läks. Pinnisime mis me pinnisime, aga tema ei rääkinud alguses meile midagi.
Noh, käis tema siis järjekordselt vanema õe (hospidali meditsiiniõe!) juures igapäevast penitsilliini süsti tagumikku saamas ja tablette võtmas. Tuli tagasi. Lebas oma reformvoodil paar tunnikest ja siis ei pidanud enam vastu. Rühmas midagi a`la: "ahh peesse see õde, mina enam ei saa" ja kadus palatist. No meie teised patsiendid kõik mures, et mis küll lahti??

Tuli siis veidikese aja pärast tagasi, kergendatud ilme näol ja Rääkis meile oma suure mure ära.
Nimelt öelnud õde talle, et tema peab pärast oppi (kirurgiline operatsioon) käima kohe "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi "напрягаться и тужится на горшке". Maakeeli siis, et tuleb käia kohe pärast oppi pissil ära ja kakal käies ei tohi pingutada ega punnitada.

Aga tema, vaene mees, sai aru, et tohib peldikus käia esialgui ainult "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi üldse. Kannatas siis vaeseke. Hoidis loodusjõude n.ö. "kinni".

Ja mis teeb kogu loo eriliselt vürtsikaks on see, et iga kord, kui ta õe juures käis, see muidugi küsis, et kas oled käinud nii "по маленкому" kui ka "по болшому" ja tema ausa kannatajana muidugi andis mõista, et mis te nüüd - "по болшому" ma ei käi! Ja õde oli muidugi mures, et tuleb soolesulgus vms ja andis talle iga päev leevenduseks peotäie kõhulahtisteid.

Ja meie Saaremaa mees muudkui neelas burgeeni ja hoidis kinni, sest по болшому käia ei tohi. Ja tubli õde muudkui nuumas teda üha äkilisemate rohtude ja suuremate doosidega.

Selline lugu.
Ja loo moraal: tuleb keeli osata!

Vene kroonu haiglas. Teine juhtumine.

Lebotan mina sõjaväe hospidalis hilishommikul palatis oma voodis. Tuuakse kõrvalkoikusse üks sõdurpoisist patsient, kellel öösel lõhkes pimesool ja keda hommikul opereeriti. Selline normaalne vend. Ajasime ikka igasugu pada, maast ja ilmast temaga.

Kusagil pärast lõunat, tuleb doktor. Uurib minu naabrit siit ja sealt, et kuidas too on narkoosist välja tulnud ja kas järelnähte ka on. Lõpetuseks käsib minul ka jälgida, et poiss ikka niipalju ennast liigutaks, et vetsus käiks. Noh, et esimene "põis" ei pidavatki kohe peale pimesoole operatsiooni ja kõhuõõne läbipesu tunda olema. Soovitas tal igaks juhuks parem kohe pissil ära käia, kuigi vajadustunnet selleks ei pruugi olla. Noh ja eks ta siis õhtupoole mingi aeg ajas ennast suure hädaga jalule. Kõver nagu konks. Ei saanud selga sirgu ajada. Ütles, et haav hirmsasti kisub ja on valus. Läks tema siis jalgu järele vedades peldikusse, nagu 100 aastane. Ja oli õige kiirelt tagasi, silmad nagu tõllarattad peas.

„Kuule tule korra kaasa“, ütleb minule. „On abi vaja“. Mina siis, et „mis on?“. Tema ikka, et „tule tule, lähme peldikusse korraks“.

Noh läheme siis, kaks invaliidi, peldikusse. Seal sellised kitsukesed kabiinid, või õigemini vaheseinad ilma usteta. Ühes seinas siis seinakeste vahel pottidega kabiinid, vastasseinas pissuaarid seina peal.

Ukerdame siis sinna pottidega kabiinide ja pissuaaride vahele, ning vend räägib mulle ärevalt: "täitsa peppus! rsk! kuule vaata! rsk! mingi jama on rsk! see pole õige asi rsk!" ja veab muudkui oma pükse alla.

Ma siis küsin, et „mis viga? ei pääse poti juurde niimoodi kõveralt või? et aja ennast natuke rohkem sirgu kui pea enne potti vasta seina jõuab“.

Tema, et: "ära irvita rsk! ma võiksi ju istudes ka lasta rsk! see pole üldse probleem rsk! palju hullem asi on rsk!"

Veab siis püksid alla ja küsib: "noh rsk! mida sa näed rsk!? ah?!"
Mina pikajuhtmelisena ei saa aru, et mida ma peaksin siis nagu nägema ?
Tema et: "no krdi kanapime oled või rsk! vaata rsk! tilli pole rsk! krdi tegelased rsk! lõikasid ära või rsk!?!"

Noja ma siis vaatasin. Tähelepanelikult. Noja polnudki! Vaatasin veel ja hoolega, aga mida pole seda pole! Noh, aga mingit lõikusarmi ka polnud. Nii me siis seal uurisime seda asja. Tema ettepoole kookus, püksid maas ja mina käpuli tema ees. Hea et keegi sisse ei tulnud.

Ma siis ütlesin, et ma lähen kutsun arsti. Tema vastu, et mis see enam aitab rsk! Ära lõikasid rsk! Ma ikka läksin. Aga arst oli hõivatud ja ma sain ühe noore med.õe valvelauast hoopis kätte ja siis me läksime selle med.õega meeste pellerisse uuesti seda asja uurima. Õde muidugi küsis terve tee valvelauast pellerini, et mis probleem teil seal siis on. Aga mina ei osanud delikaatselt vene keeli noorele meditsiiniõele seda pädevalt seletada ja ütlesin vaid, et lähme aga pellerisse, küll te seal näete.

Ja siis seal meeste peldikus selgus meditsiiniline tõsiasi, et pole vennal midagi ära lõigatud. Kuna pimesool lõhkes, ja op tehti tükk aega hiljem, siis kisti tal kõik sooled opi ajal välja ja kõhuõõn pesti seestpoolt puhtaks. Ja selle soolte välja kiskumisega tõmmati ka peensool nii sisse, et poisil oli tõesti ainult väike nahariba püksis alles.

Õde käskis tal kohe pissile hakata. Ja pärast seda tähtsat toimingut, mida meie kõrvalt tähtsa näoga uudishimulikult takseerisime, tuli poisile ka tema tähtis noks ilusasti nagu imeväel tagasi. "Lupsti" nagu ta ise pärast rõõmsalt ütles.

Sellel lool moraali ei ole.

Jahimehed.

Veetsin lapsepõlve suved mere ääres Lahemaal, ühes pisikeses külakeses, mis asus tollel ajal rangelt valvatavas piiritsoonis. Sinna sai vaid erilubadega. Ei olnud seal võõraid näha ega autosid sõitmas. Ka elektrit seal polnud. Elektrijuhtmed veeti külla olümpiamängude ajaks, 1980a. sinna maani käidi petrooleumlampide ja laevalaternatega pimedas ringi.

Naabertalus elas eakas memm. Võib-olla 90 ligi. Võib-olla natuke vähem. Üksik tädike aga hirmus tragi. Pidas kanu, 8 lammast ja kahte lehma pärast mehe surma ja laste laiali jooksmist ihuüksinda. Kõik käisid temalt piima, mune ja villast lõnga ostmas. Tädikese igahommikune teekond umbes kella 5 - 6 ajal hommikul, koos loomadega karjamaale, läks meie majast mööda. Karjamaa asus umbes kilomeeter või poolteist eemal, männimetsa sees, jõe ääres. Lehmadel olid vanad kandilised vaskplekist kellad kaelas ja nende kõlksumist kuulasime pööningul heintes magades igal hommikul. Lehmi ta ikka ajas, edasi ja tagasi, aga lambad olid üldiselt pidevalt karjamaal. Rohkem ei teadnud meie, lapsed, naabertädist suurt midagi. Vahel käisime vaid temalt mune ja piima toomas.

Ühel varahommikul siis, oli aga maja ümber suurem lärm kui tavaliselt. Pugesime lakas heintest välja ja läksime asja uurima. Väljas seisis naabrimemm, minu isa, onu ja onu sõber kusagilt naaberkülast. Saime aru, et öösel olla hunt või hundid ühe lambatalle karjamaal maha murdnud. Mehed otsustasid minna asja kaema. Eks meie nagu takjad kannul. Põnev ju!

Karjamaal avanes kurb pildike. Üks lambatall oli jooksnud nagu hull ümber suure rändrahnu, nii et mudane rada oli sees. Ja sinna samasse oli ta ka maha murtud. Aga ära teda poldud söödud. Teised lambad olid kõik ülihirmunult üheskoos ojakese ääres ja värisesid nagu elektrijänesed.

Targad mehed noogutasid elutargalt, et küllap emahunt õpetab kutsikaid murdma. Tollel õhtul sõime kõik lambalihasašlõkki ja järgmisel päeval tehti vaesest tallekesest guljašši.

Naabritädi tõi nüüd lambad igal õhtul koju ja viis hommikul uuesti karjamaale. Umbes kolmandal päeval murdis hunt järgmise lamba ja seda päeva ajal. Meie saime muidugi jälle sašlõkki ja maitsvat guljašši, aga naabrimemme mure muudkui kasvas. Veel kaks päeva hiljem oli murtud lambaid juba kaks lisaks.

Noh mehed otsustasid, et lähevad pukki hunti passima. Onu oli tuttav igasugu tegelinskitega ja naaberküla mehel oli ka püss, ning jahiluba. Nii algas küla ajaloo suurim hundijaht. Naabermemmel kästi lambad ööseks karjamaale jätta ja mehed valmistasid ette ülivinge passimise koha ehk puki ühe jändriku männi otsas.

Õhtul enne jahti võeti muidugi ohtralt hundijalavett, et jaht ikka tõrgeteta sujuks ja silm selge oleks. Ma ei mäleta, kes jahiseltskonnast esimesel öösel hunti passis, aga tollel ööl ei juhtunud igatahes midagi. Teine vahetus läks karjamaale hommikul ja kolmas õhtul. Siis tuli jälle öine valvekord.
Kolmandal jahiööl murdsid hundid veel kaks lammast ja seda ajal, kui üks igati tubli jahimees männi otsas pukis passis. Kes seda täpselt teab, kas passis või magas, aga lambaid jäi tädikesele järele 2.

Samal õhtul oli meestel suurem nõupidamine, suitsutatud lambalihasingi ja Viru valge kaasabil. Meestel keeled olid sõlmes aga juttu jagus. Teemaks teadagi hundijaht. Enne vahti minekut pisteti näppki suhu ja mõõdeti tuulesuunda, et kustpoolt hunt inimese lõhna tunda võiks ja viidi läbi muidki, meie, laste jaoks, kummalisi jahirituaale.

Ei mäleta ma ka enam seda, ehk selle koha pealt ajalugu vaikib, kes tol saatuslikul ööl viimast korda hundijahti pidas. Ega polegi vast oluline. Oluline on hoopis see, et Viru valgest tugevalt kosutust saanud jahimees, kõmmutas viimasel jahiööl naabrimemme viimased kaks lammast huntide pähe maha.

Polnud enam lambaid, polnud enam ka probleemi.

Loo moraal: viin pidi tarkade meeste jook olema.

Peretüli

Seal samas kõrvaltalus, kus perenaine oma kaheksa lammast ühe kuuga kaotas, suri memm kusagil 80-ndate alguses ära. Vahepealset ajalugu ma ei tea aga mingil hetkel tekkis sinna üks üle keskea paarike. Mees töötas vist kusagil metskonnas ja naine vist Lahemaa Rahvuspargis. Aga see võib olla polnud ka nii. Igatahes jätkati selles talus usinasti loomapidamist.

Oli neil igatahes vähemalt üks lehm kindlasti. Seda ma mäletan elulõpuni, sest just ümber selle vaese lehma hakkasid toimuma järgmised sündmused.

Mehel oli viinaviga küljes. Nii vähemalt jäi mulle kogu sellest loost kindel mulje. Eks see naabrinaine käis meil vahel mehe viinaviga kurtmas ja ka suuremate kodusõja lahingute ajal n.ö. "maapaos". Siis otsis too naabrimees lillekimbuga oma mõrsjat jälle küla vahel taga. Ei tea kas lilled said otsa või armastus, aga ühel ilusal suvehommikul oli naabrinaine läinud. Kuhu, seda ei teadnud keegi. Isegi minu vanatädi mitte, kes naabrinaisele alati asüüli pakkus. Naabrimees käis meilt oma naisukest vast koguni kümme korda otsimas, sest oli ta ju tihti just meie juures "illegaali" tegemas käinud, aga seekord ei saanud tema sellest mingit tolku. Naabrinaist lihtsalt polnud.

Ja polnud ka järgmisel päeval. Ja ülejärgmiselgi mitte. Ja siis tuli naabrimees oma suure murega meie juurde abi otsima. Olid meil ju küla targimad mehed koos, seda näitas ilmekalt ka aastaid tagasi peetud hundijaht.

Naabrimehe suur mure aga oli järgmine: lehm, kurask, ei lasknud lüpsmiseks naabrimeest ligi. Algul oli justkui lasknud, aga naabrimees polnud kunagi vist lehma lüpsnud ja nii see vaene loom pidi üle elama enneolematuid lüpsmisstiile, võtteid ja lüpsinippe, kuniks ta keeldus peremeest üldse ligidale laskmast. Aga lehmal olid udarad piimast punnis ja see tegi loomale valu. Suures hädas, järjekordse "lüpsikatse" ajal tõmbas lehm ennast lahti ja põrutas metsa minema. Nüüd oli naabrimehe mure suur. Esiteks oli vaja lehm üles leida ja metsast kätte saada, ning teiseks oli hädavajalik lehm ka lõpuks korralikult ära lüpsta.

Selle tänamatu töö võtsid ette meie pere targad mehed. Tädi lubas küll üritada lehma ära lüpsta, kui lehm käes, aga lehma püüdma tema ei läinud. Läksid mehed. Meie jälle kannul. Aga lehma polnud kusagil. Onu lubas juba piirikatele (vene piirivalvuritele) helistada, et need helikopteri või muu lennuriistaga ülevaltpoolt asja uuriks. Põhiline vaidlus, ma mäletan, käiski selle ümber, et kas piirikad üldse tõstaksid mõne lennumasina lehma pärast maast lahti või mitte.

Pika kammimise peale suutsime me päeva teises pooles siiski lehma asukoha lokaliseerida ja ta ühiste jõududega ka ümber piirata. See hüppas ja puskles nagu metsloom, kui talle lähedale taheti minna. Suure vaevaga saadi siiski lehm kätte, pandi köis kaela ja veeti vastu tahmist metsast välja. Siis pandi ta vaiaga maakülge ja operatsiooniga „Lehm“ ühines ka minu tädi.

Aga lehm ei lasknud paraku ka tädi omale ligidale, mille peale tädi teadis ütelda, et lehm on nüüd siis ilmselt nii traumeeritud, et vajab maharahunemiseks pikemat aega. Seda aega ootasime me kõik järgmise hommikuni. Mida ei tulnud, oli lehma rahunemine.

Siis otsustasid mehed lehma kavalusega üle trumbata. Nimelt toodi naabertalust perenaise kittel, kummikud ja pearätik, ning onu maskeeris ennast "naabrinaiseks". Onu nimelt, oma enda jutu järele, tundis lehmalüpsmist nagu oma viit sõrme. Üritas siis ämbri ja maskeeringuga lehmaga sõprust soetada. Ja mis ime! Lehm küll puuris umbusklikult oma pilguga "perenaist", kuid lasi endale juurde tulla. Alguses isegi hakkasid piimajoad ämbrit täitma, aga siis mingi hetk tegi onu andestamatu vea, kui ta millegipärast oma mehe häälega korraks vanduma hakkas. Ja tema maskeering oligi paljastatud. Lehm kukkus karjuma ja läks eest ära. Onu vandudes ämbriga järgi. Nii nad tiirutasid oma pool tundi. Kasutusele võeti "naishääled" mida kõik mehed ükshaaval matkida üritasid. Kuid sellest polnud enam kasu. Siis kutsuti jälle tädi appi, et pane need naabrinaise riided selga.
Ma ei tea, miks tädi sellest keeldus, aga hilisemast asjade käigust jäi mulle mulje, et ta oli vist naabrinaise telefonitsi kusagilt siiski üles leidnud ja pädev abi oli juba teel.

Noh, aga ega mehed ei saanud ju tunnistada, et nad mingile lehmale alla on jäänud. Sõjaplaani tulemusel otsustati lehmal jalad kinni siduda, et see eest ära ei jookseks. Eks sa seo, kui lehm ligi ei lase. Võeti kasutusele filmidest nähtud kauboide vanad trikid ja tehti köiest lassomoodi asjandus. Üritati siis sellega lehma püüda aga ei saadud seda õieti visatud ja ka täpsus jättis soovida. Siis tuldi targale mõttele see lõks hoopis maha panna ja lehm sinna sisse meelitada. Noh aeti siis seda lehma meestekarjaga niikaua ühest kohast teise, kuni vaene loom lõpuks astuski mõlema esijalaga silmusesse. Ja naksti tõmmati tema esijalad osava liigutusega kinni. Lehm pusis vastu, mehed sikutasid teises otsas, kuniks lehm......

....... mütaki külili kukkus!

See tsirkus oleks kestnud vast vaese looma surmani, kui naabrinaine metskonna autol just sellel hetkel, kui lehm külili oli, koju poleks sõidutatud.

Lehmalüpsmise elamused olid meil, lastel, niivõrd suured, et ei mäletagi enam, mis edasi sai. Igatahes sai lehm lõpuks lüpstud ja naabrinaine hakkas jälle meitel vahest "hüppes" käima, kui naabrimees liiga palju pruukinud oli.

Loo moraal: tegijal ikka juhtub.

Meeldiv töö.

90-ndate algupoolel joonestasin ehitusprojekte. Tihti tuli käia mõnda olemasolevat hoonet seest ja väljast üle mõõtmas. Uksed, aknad, vaheseinad, laed ja põrandad - kõik pidi üles mõõdistama ja kõik ka ilusasti kirja panema.

Töövahenditest olid alati kaasas vähemalt kaks mõõdulinti (50m konksuga pehme lint ja 10m "jäik" metall-lint), ning paelaga kaela riputatav paberimapp/joonestusalus, mille klambrite vahele siis puhas paber kinnitati ja kuhu eskiis ja mõõdud kritseldati.

Juhtus see südatalvel. Nagu talvel ikka, pidi olema soojalt riides, et paari-kolme tunniga õues kritseldades ja mööda hangesid turnides ära ei külmuks. Minul oli väljas tööl käimiseks selline "made in Turuvuffel" soe vateeritud talvejope. Puuvillast riiet meenutavast mittelibedast pealismaterjalist. Igati nagu vene aegne vatijope, aga ilusamast materjalist, taskute, kapuutsi, trukkide-lukkude ja "kaasaegse" tegumoega.

Klient võttis mu kontorist kokkulepitud ajal peale ja sõidutas objektile. Objektiks oli mingi suuremat sorti, ilma kütteta garaazi või abihoonet meenutav paneelidest ehitis. Klient küsis, et kaua mul aega võib minna. Mina pakkusin, et umbes poolteist-kaks tundi. Klient pidi minema ise kusagile ära ja arvas, et hiljemalt kahe tunni pärast siis tuleb mulle järele. Mulle see sobis ja niimoodi saigi kokku lepitud. Etteruttavalt peab noorele lugejale mainima, et mobiiltelefon, kui selline, oli siis meil veel suhteliselt tundmatu riistapuu. Seda polnud mitte igal ühel ja levigi oli alguses ainult Tallinnas.

Niisiis, klient lahkus. Mina hakkasin hoonet kõigepealt väljast mõõtma. Kui väljast sai ring peale tehtud, siis avasin selle hoone uksed ja asusin sisemõõtude kallale. Hoones oli mitu erinevat suurt ruumi. Nii 12-15m pikad ja umbes 3-6m laiad. Kahte ruumi oli maast laeni staabeldatud hööveldamata saematerjali, prusse ja laudu.
Aga nendest vähemalt ühe ruumi mõõte oli mul hädasti tarvis. Teise mõõdud oleks saanud siis kasvõi kaudselt välja arvutada, kui ümberringi teised ruumid mõõdetud.

Aga kuidas sa mõõdad umbes 12m pikkust ruumi, kui metall-lint on ainult 10 meetrit pikk ja ruum laeni laudu täis? Lae ja lauavirna vahele jäi paarikümne sentimeetri kõrgune vaba ruum. Otsustasin siis lae ja laudade vahelt sisse pugeda, nii kaugele kui pääseb ja üritada 10m linti mööda laudu tagaseinani upitada. see oli paras ettevõtmine. Kõigepealt pidi mapi kaelast ära võtma ja seda käeotsas kaasa sikutama. Teiseks avastasin, et kui ma lindi taskusse jätan, siis ei saa ma enam seda ruumikitsikuse tõttu sealt kätte ja ka seda pidi käes kaasa vedama. Ja kolmandaks olid lauad hööveldamata, pinde täis, ning takerdusid pidevalt minu jope külge nagu takjad.

Noh kuidagi ma kolm-neli meetrit ikka edasi sain. Mingit moodi, umbes kümnendal katsel, õnnestus ka lindi ots mööda laudu tagaseinani meelitada. Laudadele sai tõmmatud pliiatsiga kriipsuke, kuhu maani mõõt olemas. Kuidagi sain ma ka mapi oma näo ette ja sinna mõõdu kirja panna. Nüüd oli vaja täpselt samast kohast lint teise otsaseinani ajada, sinnapoole, kust ma oma roomamist laudade vahel alustasin. Aga ümber pöörata ei saanud. Mitte kuidagi. Minu jope keeldus libisemast nii külgede poole kui ka kohapeal ringiratast.

Noh pole hullu, mõtlesin, ja üritasin linti pimesi tahapoole ajada, kuniks sein vastu tuleb. Mõningase pingutuse järel see ka õnnestus ja ma sain ilusasti kirja ka teise mõõdu. nüüd võis sellest "kilukarbist" rahumeeli lahkuda. Aga asjalood läksid niiviisi, et mida rohkem ma püüdsin jalad ees tagasi roomata, seda rohkem jäi minu jope kinni ja jope alumine töllerdav äär keris ennast hoopis minu all lauvirna peal rulli. Proovisin edasi roomata. See nagu õnnestus. Aga tagasi jällegi mitte. Noh ma ei saanud ju ruumi lõpuni roomata. Sellest poleks mingit tolku olnud.

Pärast pooletunnist pusimist nii ja naa, otsustasin, et muud varianti ei ole. Tuleb jopest vabaneda. Aga eks sa vabane, kui ennast ümber pöörata ei saa ja jope lukule ka kätega ligi ei pääse.
Sai siis seda "vabanemist" oma pool tundi tulutult üritatud. ei midagi. Siis tuli hiilgav mõte, et prooviks jopest n.ö. "välja libiseda". Tõesti hea mõte! Aga jällegi raskesti teostatav. Ajasin siis käed ettepoole sirgu, et varrukad kinni ei hoiaks ja üritasin jopest välja niheleda. Mingi paarkümmend sentimeetrit see isegi õnnestus. Igatahes minu uueks olukorraks oli see, et varrukad tilpnesid umbes 20cm üle käte ja nägu oli umbes jope keskkohas. Siis tuli sellele jopest väljalibisemisele lõpp. Tee või tina, aga mitte sentimeetritki rohkem ma välja ei "libisenud". Selleks hetkeks oli muidugi jope minu all ja ümber juba päris käkras ja hunnikus, ning mina ise selle sees nagu tropp. Enam polnud ka mitte mingisugustki väljavaadet. Täielik pimedus. Ja mu jalad hakkasid juba kergelt külmetama ka, kuigi mul endal oli pusimisest nii palav, et higi lahmis.

Noh nii ma seal siis olingi. Nuta või naera. Umbes kaks tundi kokku, sest ka klient polnud veel tagasi tulnud.

Klient tuli umbes kahe ja poole tunni pärast, alates hetkest, kui ta oli rõõmsalt lahkunud. Kõigepealt kuulsin ma samme hoone ümber lumel. Siis kuulsin, et keegi tuli sisse. Siis ma üritasin ka kõvat häält teha, aga see kuramus sumbus minu meelehärmiks minu vinges talvejopes. Sammud läksid uuesti välja. Siis tekkis mul esimest korda kerge paanikamoodi tunne, et mis siis, kui vend nüüd minema läheb?

Õnneks ei läinud. Hakkas mind hüüdma. Ma siis tagusin jalgadega vastu laudu, nii, et see lõpuks ka hooneomaniku kõrvu kostus. Esimese hooga ei saanud ta aru, mis või kust see kolin tuleb. Olin ma ju umbes nelja meetri kaugusel, lae ja lauavirna vahel, ning mind ei olnud alt absoluutselt näha. Õnneks olin ma oma 50m lindi jätnud ilusasti lauavirna ette põrandale ja see oli omanikule heaks vihjeks.

Kui ta minu seal lae ja laudade vahel lõpuks avastas, siis ei uskunud ta vist oma silmi. "teie olete seal või?" oli ainus küsimus alguses. Noh mina jah, kes siis veel. Seletasin siis läbi vatijope, summutatud häälel, mis toimub. Mees ronis mulle järgi ja tahtis proovida mind algul jalust tõmmates välja sikutada, kuid pidi ise lauavirna ja lae vahele kinni jääma. Siis ta proovis minu alt nii laudu eraldi kui mind koos laudadega välja tõmmata aga ei midagi. Lõpuks hakkas siis algul minu kõrvalt lauavirnast laudu välja tirima. Vast 6 meetrised lauad olid. Nii tühjendas ta alustuseks minust kahelt poolt paar kihti laudadest. See võttis oma pool tundi ma arvan. Aga minu ajataju oli sellel hetkel juba teistsugune ja võibolla kulus selleks ka ainult 10 minutit.

Siis üritas ta staableid laudade vahelt kätte saada. neid põiki olevaid reikasid. aga ei saanud kätte. siis tõi ta autost heebli ja haamri ja järgmised minutid (minul jälle pool tundi) kostus ainult toksimist, koksimist, vandumist ja reikade raginat.

Lõpuks käis üks mütakas ja ma tundsin vabalangemise ära ütlemata meeldivat vabastavat tunnet. Prantsatasin koos laudadega kusagile allapoole ja äkki tekkis ka ruumi. Aga sellele vaatamata olin ma nii laudade küljes kinni, et kulus veel oma jagu aega, kuniks ma uuesti jope sisse roomasin ja ennast ümber sain pöörata. Lõpuks sain ma siis ka sealt välja. Jope oli nii pinde täis, et olin nagu siil, ja pärast kodus nokkisin mitu tundi neid ükshaaval jope seest välja.

Kui ma pääsenud olin, siis klient küsis muuhulgas, et kas sain ikka kõik mõõdetud. Noh üldiselt ju sain, välja arvatud see kõrvalruum, samuti laeni lauavirnaga, mille mõõdud ma olin nagunii, juba enne oma lolli ronimist, otsustanud välja arvutada. Aga kui ma tegelikult igasuguse tagamõtteta olin teatanud, et "jah, kõik sain mõõdetud, ainult see üks ruum jäi mõõtmata" siis läksid mehel silmad peas pahupidi. Ju ta arvas, et olen otsustanud ka seal ruumis lauavirna vahele ronida. :)

Loo moraal: füüsikat tuleb koolis õppida.

 

LÕPU pidu

Kui enamus inimesi saab ja võib mäletada sellist tähtsat sündmust, nagu kooli lõpetamine, härduse ja meeldivate elamustega, siis minul paraku see just kõige paremini ei õnnestu. Juttu ei tule mitte otseselt kooli lõpetamisest, vaid noorele inimesele kooli lõpetamisega seonduvalt, võibolla tähtsamastki asjast - nimelt lõpupeost. Ehk siis nii lõpust kui peost. Sest see lõpupidu oleks võinud olla minul ja mu kaaslasel tõesti, sõna otseses mõttes viimane.

Tegevus toimus kaheksakümnendate keskel, ühes väikeses eestimaa alevikus, kuhu ma suundusin pärast 8 klassi lõpetamist ühest toredast linnakesest ja kus mul oli au keskkoolis käia, ning see ka edukalt lõpetada. Nagu paljudes "maakoolides" ikka, nii oli ka meil klassis täielik neidude ülemvõim. Poisid läksid enamuses pärast kaheksat klassi tavaliselt kutsekoolidesse ja keskkooli jäi neid vähe. Seitsme mehehakatise kohta tuli meil oma kakskümmend viis näitsikut. Ja sellest seitsmestki, ei lõpetanud kõik mitte kohe, vaid pidid tegema järeleksameid. Ja nii kujuneski välja, et lõpupeole oli kutsutud poisse vast neli või viis, ainult need, kes eksamid ära olid teinud.

Ka minu tollane suur sõber ja klassivend ei saanud kõikidel eksamitel kohe läbi, ja nii polnud teda ka lõpupeole kutsutute nimekirjas. "Noh, mis me teeme seal "naistekarjas" (sic!)" mõtlesime meie, noored mehed, ja mina otsustasin vähemalt osa suurest peost, selle alguse, läbi viia koos oma sõbraga. Lisaks olin ma valitud ühehäälselt klassikaaslaste nii ütelda "erivolinikuks", kes pidi käima eksmitel läbi põrunud klassikaaslaste juures ja neid kõigele vaatamata lõpupeost osa võtma meelitama.

Võtsin siis nõuks pärast mingisugust aktust, või mis ta nüüd oligi, võtta jalad alla, ning minna sõbra juurde, kes elas sealsamas alevikus ühes küllaltki suures individuaalelamus. Tema oli minu saabumise üle muidugi rõõmus. Hakkasime siis plaani pidama. Mina kutsusin teda kohe ka peost osa võtma, et ega siis keegi teda ära aja. Aga tema oli alguses suhteliselt tõrges ja ei tahtnud mitte tulla. Otsustasime siis algatuseks natuke privaat pidu pidada ja natuke n.ö. julgust võtta.

Tollal olid moes "monopolid", kust sai iga ilmaga mõne alko pudeli kätte. Samuti oli moodne nn "takso viin". Käisime siis algatuseks kahekesi taksot otsimas, aga mida alevikus polnud oli takso. Vahtisime mingi aja bussijaamas, kuhu taksod tavaliselt seisma jäid ja otsustasime siis lõpuks hoopis mõnda kohalikku monopoli külastada. Mina neid kohalikke tegijaid ei teadnud. Polnud ma ka teab mis kõva napsumees. Pigem ikka sinna karsklase kanti. Aga sõber teadis kõike. Nii me siis lendlesime ukselt-uksele, kuniks ühes kohas ka lõpuks näkkas. Viina polnud. Küll oli aga pakkuda "ehtsat Moe piiritust" nagu monopoli tegijamees teatas. võtsime siis ühe "Kellukese" limonaadi pudeli täie seda "Moe piiritust" ja läksime oma pidu korraldama.

Kohe alguses tekkis vaidlus, kuidas on õige piiritust lahjendada. Kuna meie olime keemias mõlemad nõrgemate hulgas ja polnud varem piiritust lahjendanud, siis tegime seda lihtsalt omaenesetarkusest. Panime mäletamistmööda veega pooleks fifty-fifty. Ma siis keeleotsaga proovisin ja tundus ikka jube kange. Panime siis juba pooleks lahjendatud joogi veelkorra veega pooleks. Noh minu arust oli tal ikka selline imelik maitse, millest ma ka sõbrale teada andsin. Aga pole ilus ühel mehepojal viinuskit võttes pikalt pirtsutada ja nii me esimesed pitsid siis alla kallasime. Ja teisedki. Kolmanda pitsi juures tekkis minul ikkagi kuri kahtlus, et miskit on ikka imelikku selle joogi maitses. Ta nagu ei lahjenenud ka minu arust. Aga sõber targa keemikuna teadis ütelda, et see tuleb sellest, et meie kasutasime lahjendamiseks tavalist keetmata vett, aga kasutama peab destilleeritud või keedetud vett.

Tuli siis samal ajal koju minu sõbra vanem vend. Nägi meid ja küsis, et kas peate mingit pidu või. Meie, et jah, lõpupidu on nagu täna. Vend vaatas kellukese pudelit kapi peal ja küsis, et mis see on. Noh meie ilusasti ütlesime, et mis ja kust. Vend muidugi kukkus sõimama, et kurat küll, selle vana joodiku käest teab mis solki ostsite. Meie vastu, et see ikka puhas Moe piiritus pidi olema. Proovis siis ka vend seda jooki keele otsaga ja arvas, et tundub olevat piiritus jah. Mina veel lisasin, et lahjendasime seda siin kaks korda veega pooleks aga maitse on imelik. Ja kogu lugu.

Võtsime siis ka kolmandad pitsid. Siis tuli sõbra vend tuppa tagasi ja ütles, et oot oot. Võttis kellukese pudeli, valas piiritust natukene alustassile ja pistis põlema. See põles nagu paber, kollase leegiga ja ajas suitsu. "Poisid krt see on puupiiritus!" röögatas sõbra vend. "Mis puupiiritus?" ei saanud meie aru. "Puupiiritus kurat noh. Joogipiiritus põleb puhta sinise leegiga ja ei aja suitsu! Ja see puupiiritus on kurat ehtne mürk ju! Tapab maha kurat! Heal juhul jääte ainult pimedaks!"

Jeesuke küll, kus siis tuli meil tilk püksi. Mis siis nüüd saab?
Kõigepealt taheti kiirabi kutsuda. Lähim kiirabi teadagi oli mitukümmend kilomeetrit alevikust. Ja meie olime selle vastu ka. Asi pidi meie arvates jääma saladuseks. Kasvõi hauda, aga saladuseks! Äkki oksendaks välja?
"Palju te seda solki endale sisse olete ajanud?" küsis vend. Noh me siis arvutasime, et kaks korda lahjendasime veega pooleks ja kolm pitsi.

"Nüüd poisid, kõigepealt peldikus näpud kurku ja siis peate kohe õiget viina peale jooma, mida rohkem seda parem. See solk tuleb ruttu organismist välja saada ja see mis sinna jääb ära lahjendada. Ja seda vesi ei lahjenda vaid ainult puhas alkohol!"

Noh, me siis alustuseks ökkisime pelleris. Sõbra vend oli kusagilt 45 kraadise 0,7 liitrise "Sibirskaja vodka" välja koukinud ja 200 grammised teeklaasid täis valanud. Ise läks ta vihasena selle monopoli pidaja juurde.

Noja meie surmahirm oli ikka nii suur, et me lasime kogu selle 0,7-se Sibirskaja loetud minutite jooksul kurgust alla. Siis käis äkitselt siuke kilks, saabus ääretu rahulolu ja oligi järsku kõik ükstakama. Otsustasime, et kui sureme, siis pidulikult ja seadsime sammud kooli poole, et pidada oma võib-olla viimast lõpupidu üldse. Nagu jumala sõrm, oli selleks hetkeks bussijaama siginenud ka üks taksopargi kollane takso. Sealt ostsime ühe pealinna viina lisaks ja oligi minek. Juba teel kulistasime otse pudelist "vastumürki" ikka peale, et kogu see koogel-moogel ikka korralikult ära lahjeneks seal sees.

Sellest lõpupeole jõudmisest, seal olemisest ja selle lõpust ei mäleta me kumbki mitte midagi. Absoluutselt. Viimane asi, mida teame, oli "takso viina" ostmine. Mina ärkasin (siiski ärkasin!) kooli pioneeritoas, kus ma kapi peal mingi stendi ees, saksa kiiver (pioneeritoa ajaloonurga "rekvisiit", aga ehtne) pea all, ja mingi sametist suur punalipp tekiks peal, magasin.

Kõigepealt ma silmi ei avanud. Esimene mõte oli, et tea kas olen pime äkki? Ei julenud silmi avada. Siis vaikselt ajasin ikka ükshaaval luugid lahti. Ja minu õnn oli üüratu. Esimese asjana otsustasin teada saada oma sõbra saatuse. Südameke puperdas sees nagu hiirel kümne kassi ees seistes, kui ma hoogsate sammudega pooljoostes sõbra majapoole tormasin. Uksel võttis mind vastu irvitav sõbra vend. Noh kuidas tervis on? No mis ta ikka on. Läksin siis sisse. Sõbrapoiss lebas diivanil näost valge ja ülimas pohmellis. Aga täiesti elus, terve ja nägija!

Sõbra vend siis teatas, et "Poisid. See ikka puupiiritus vist polnud, kuigi mine tea. Aga mingi solk oli ta kindlasti. Käisin selle tegelase juures uurimas. Aga ta vist ajab ise krt teab millest samakat. Ja enda ning sõprade tarvis möllab ja puhastab omaarust täitsa väärt kraami valmis. Seda "oma väärt tagavara" ta olevat teile müünudki."

Ma ei tea, kas sellest ka kogu klass teada sai, kuigi imelikke pilke me kohtasime. Sellest me lihtsalt rohkem kunagi ei rääkinud ja küsida ka ei julenud.

Loo moraal: keemiat tuleb koolis õppida.