Pidu meie õuel

Siinkohal täname Luuleliitu ja Ingvar Luhaäär`t alias Valev Mirtem`it meile osutatud au, ning tähelepanu eest ja lubame, et püüame oma lippu ka edaspidi üha kõrgemal ja kõrgemal hoida.

Tore uudis, millest me räägime, asub siin

Selles teises kohas siin allpool nüüd, täname TV3-e meile osutatud teise väga suure au eest ja muidugi ka igati väärt kutse eest, "Su nägu kõlab tuttavalt" 2013 lõppkontsedrile. Aitähh!

Ja selles kolmandas kohas siin täitsa põhjas nüüd täname luulekonkursi "Sahtlist raamatusse" žürii töökat kollektiivi (Contra; Villu Tamme; Olavi Ruitlane; Rauno Märks; Annika Lainela; Fil; Margit Peterson; Papa ning Ulakas Tähesõdalane) ja Hea Tegu kirjastust "Sõnaga näkku 2" üllitamisel.
Palju õnne!

http://www.fil.ee/?mid=sahtlist_raamatusse_2014

Luuletuste kogumik 2

Kirjanikeliidule

Küsin nõu Teilt, lugupeetud,

(ise olen saamatu!)
paneks luuletustest kokku
väikse lasteraamatu?

Arvan, poleks Ellen Niidust,
halvem lasteraamat see,
küsiks kirjanikeliidust
trükkimiseks toetuse?

Oleks vaja produtsenti,
trükkaliga "sõbrameest",
kes ei küsiks palju "renti",
ja ei lüpsaks hinge seest.

Suurel allakäigu ajal
saada võiks sest kosutust,
lasteluuletuste najal
annaks lastel õpetust.

Seal võiks olla kaunid pildid,
elutruud ja ilusad,
mitte mingid sürrid chillid,
nagu täna moeks on saand.

 

Ökoturism

ostsin marketist liitrise Viruka
võtsin hambusse porgandipiruka
kaasa termose inglise teega
mida segasin eelnevalt meega
võtsin hoogu ja tegingi hüppe
ning siis maandusin looduse rüppe
nii jäin tundideks valgesse hange
lõpuks üleni olingi kange
külmavärinais kadus kõik igavus
saabus emotsioonides sügavus
õnneks korra sai konstaabel tagada
viies ära mu platele magama

Armastuskiri

Дорогая Юлле Калюевна

ну кас мина кйелбан вйе?

олйен нуор я нягус мйеес!

киолм корд восемнацать года

сяад киолм нёёруст юхе хоога!

ваатаб пиеегел - поле коле,

ну, мумеелест тарк ка олен

теен кыйк как жена муль кяски

сеега собин сулье хястий

рахага ка боле ёкк

муль он прийске кошелёк

милёнеид сиал кюль ей оле

ага муль свинарник, поле..

нагу ару саин ма Синуст

сулле меелдиб пуудевилус

тегеледа сигалага

и похать, эт толм он тага

седа кыйке сулле пакун

эхтсат маатйёёд, кятте ракуд,

кардул сигад йыулукс мююме

остаме сул паар парфюме

Яан

 

Vaatevinkel

(„Teeme ära“)

tasa jooksen metsas ringi,
leian ukse, vana pingi.
tuge leian tuulehiilist,
möödun vanast rehvist, siilist...

kilukarbid roostekarva,
vastu tellist lööngi varba.

okastraadi karedust
tunnen keset toredust.

ütlen kohe otsesõnu:

lipata on metsas mõnu,

kilekoti all näeb lilli,
tuul see puhub taarapilli...

……

samas metsas karu tatsub,
taarast mööduda ta katsub.
aga viili kuidas viilid,
minna on veel pikad miilid...

puhtaid mättaid, rohukarva,
puude vahel aruharva.
painav puude hõredus,
lageraie, kõledus...

aga linnas käia mõnu,
seal ei tehta tühje sõnu.
kõikjal RagnSells`i pillid,
asfalt, muru, köevad grillid...

Reede truboproovodis

08:00

Reedene hommik nii ilusti algas -
torustik lepingu maha meil salgas.
Sõnnik ei liigu ja virts pressib sisse,
tappev aroom tungib elamisse.

10:00

Lekivad rõõmsasti torud ja vuugid.
Varavalges sai tõstetud luugid
sõnnikukaevudelt maha, kas näed,
alanud kaunilt on reedene päev.

12:00

Pea-"трубопровод" siin lepingust viilib,
seda ei ehmata toru siilid.
Asub ta tänaval, kusagil õues,
hämaraid asju ta ajab maapõues.

Vaja lä`eb masinat pumba ja paagiga,
pädevaid mehi koos pika pootshaagiga.
Kõrgsurvepesu meid ainult veel aitab,
ülejäänd vahendid maha võib laita.

Aga probleemiks on reedene päev,
täna sa pädevaid mehi ei näe.
Kes tahaks tulla fekaale meil tonkima?
Juhtub veel midagi, siis jäädki sonkima...

Vahepeal aga kaks päeva on puhkust,
mis tõstab reedeks ju eneseuhkust :
Unusta kõik kaheks päevaks ja ööks,
parim on esmaspäev selliseks tööks.

Oleks ma üksi, siis libistaks porterit,
aga seal taga on kakssada korterit !
Ning minu surmani lõpuks viib see,
õhtul kui tõmbavad peale kõik vee...

15:00

Praeguse seisuga asi on põnev -
tähtsasse kohta sai võetud mul kõne
tänasel lummaval hommikul juba.
Siiani ess hulbib keldris kui uba!

Ei taha mõeldagi, mis saab meil siin,
kui koju saabub töölt rahvalaviin.
Teadagi, reedene õhtu, ja puha -
igaüks dušši all vett muudkui uhab...

16:00

See Berlusconi võiks tulla nüüd ruttu,
meiegi vee ära sebida uttu!
Kui poleks vett, ära kaoksid probleemid,
minuga täitmata jääksid me dreenid...

..vastasel korral, oh mine sa tea,
ronima трубопровод-i veel pean.
Torudest läbi mind tõmmataks õhtaks,
nopiksin ise need troppidest puhtaks.

17:30

Juba on õhtu ja väljas on pime.
Salaja loodan, et juhtub veel ime,
kuigi on reede ja kell juba viis.

Olen naiivne vist, noja missiis.

Asi on tõsine, aeg pole naljaks,
küüned on randmeni näritud paljaks.
AaBeeCee ametitst lubati ometi!!
Minuga ilmselt seal tehti vaid kometit..

18:00

Kohalik linnavõim keerab vist käkki.

Mõne halturtšiku leiaks veel äkki?

Too ametlikult ju teha ei taha,

kust võtan mustalt ma maksmiseks raha?

Füüri ei lase ja pappi ei köhi,
torustik linnale kuulub mis mühin!
Torude sisu vaid kuulub kõik meile,
selle ma lahkesti loovutaks neile...

20:00

Edastan teile siis viimased noovostid:
läbi sai roomatud kõik meie proovodid.
Selleks, et jõuda saaks voolava veeni,
troppe sai nopitud justnagu seeni.

Ninadelt võetud said siis pesunäpid
magasin õndsalt, sest kõik on nüüd häpid.

Herbivooria ausse

metsa kohal taevas pilves
puude vahel lumi paks
hiilib ringi kaval Ilves
mõtteis Jänes, või siis kaks

kurat võtaks seda paastu
korin kõhus, tapab nälg
nädal närind kuuselaastu
üles tuleks võtta jälg

jänes toetab vasta kaske:
"kes seal kõnnib - vaata vaid!"
hambaorgi pistab põske
kougib söödud oblikaid:

"kuule Ilves, naljad jäta,
võin sul ökot ärida,
et ei jääks sa talvel hätta
rohtu tuleks närida"

Juurvilja kasulikkusest

Kui nägemine hakib,
või närvidega sakib.
kes oleks seda arvand?
On parim asi porgand!

Koristaja koondamine

Kui õitsema läks pajuurb
ja kevad paotas suud,
siis saabuski see hetk, nii kurb,
käest tuli heita luud.

Oh, mida kõike pühkinud,
ta oli, mida näinud!
Ta sellest eal ei rääkinud,
nüüd oli kõik see läinud.

Miks lähen mina, kes see teab?
Töökaaslased OÜ-st?
Ahh, pikka viha ma ei pea
see pole nende süü,

et kõikjal ümber mossis suud,
ei ole tööd, ei leiba.
Käest tuleb anda kühvel, luud
ja ämber panna teiba.

Kuid võta teadmiseks, mu vend,
aeg oligi mul minna.
See amet ammendaski end,
tast koppind hais lõi ninna.
_________________________
Ja ühel päeval, pilve peal,
mul kabinet, käes tüürid.
Ma kutsun koristaja seal
kes põranda MUL küürib.

 

Internettide kurb sajand

Armuvalu on nii suur!
Nõuka ajal aitas 

sanatoorne ravikuur -
hellalt keha paitas..

Läksid kommud, läks ka kuur,
hingeravi pole.
Delfi mõjub nagu puur,
elu on nii kole..

Kust saaks naise? Lahendus?

Olen nagu ketis.

Mul on püsiühendus,

istun üksi netis..

Keegi võiks uploadida
lingi kodumaise,
kust saaks alla laadida
omal mõne naise.

 

31 detsembril

Hommikul raske on mõelda - mis edasi?

Ega ei oskagi vastata sedasi.

Arvata võib, et meil vahetub aasta

Diivanilt vaadates telekast saasta.

Uuesti upub Titanic mis mühiseb

Uusaastal jälle me peas on vaid lühised

Toibumisvaated on jätkuvalt tühised, ajude surm, tagajärjed sel ühised...

Aastake jälle saab uhutud kolinal

Alla kloaagitorudest solinal

Sittagi rõõmsamaks ilmselt ei lähe

Tahta võid paremat, saada on vähe

Ainuke lootus, ehk kirstude hinnad

Tuleval aastal ei ole nii vinnas

 

Kaks kanget

(Poliitiliselt korrektne lorilaul)

1.
Kui läbi sai E-N-S-V
siis kartulite koori,
kõik lubasime süüa me
vot siuke oli stoori.

ref.       Kae kuhu mõne teekond viis,

käis Leningradi rong,

meil olid ostukaardid siis

ja ostmiseks talong.

2.
Kuid meitel juhtus hoopis nii:
tea kust neid koori võtta,
kui kartuleidki pole siin!?
Nii tuli minna sõtta.

ref.       Pumppüssi haaras kõva Laar,

kõik maha tahtis lasta.

Märklaual oli Savisaar

kes pildilt naeris vasta.

3.
Ei Savisaart see kõigutand,
ei kõigutand ta sõpru.
Laar aga ütles: "pole teind!"
"Ma lasin hoopis põtru!"

ref.       Mart uljalt tuka sirgeks lõi

jäid kindlaks tema vaated,

Israelist kähku juurde tõi

ta roostes automaate.

4.
Kuid lubaduste näitusid
ei täitnud vanad, noored,
sest vaesel rahval puudusid
ka kartulite koored.

ref.       Puid, kartuleid meil Edgar tõi

ja avas lõpuks skoori.

Kui kartulid ei kõlvandki,

sai vähemalt sealt koori.

 

Laul Vabariigi aastapäeva paraadil

(viisil: oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled)

Lipp meil triibuline
EU-s triipe pole,
on vaid tähed

Tank on kandiline,
miin on ümmargune,
meelest läheb

oo tähtis päev, oo tähtis päev
millal sina tuled
mul on valmis juba kahurid ja malev

ohh aastapäev, ohh aastapäev
ja kui sa ei tule
tähendab, et Vabariik on sappa saanud sule

Kõht on ümmargune
pagun kandiline,
sellel tähed

Mürsul saba taga
suure susinaga,
lendu läheb

:,: oo tähtis päev oo tähtis päev ... :,:

Ball käib igatpidi
press ei pääse ligi,
seal vaid tähed

See kes pole "tähed"
jenkat lööma läheb,
kodulävel

:,: oo tähtis päev oo tähtis päev ... :,:

Meil vaid rõõmsad tähed,
rahval sellest vähe,
pole sõnu.

Kui kord täheks lähen,
saan ka krooni pähe,
küll on mõnu.

:,: oo tähtis päev oo tähtis päev ... :,:

Sapakas

Sapakas jäi hange kinni.

Neiu lükkas, tõmbas, punnis,

aga ei saand välja sealt.

Tark mees tuli, vaatas pealt:

„Selge pilt ning asi klaar!

Labidas ja kätepaar

aidata sind saaks vaid siin.

Või kui jaksad, õrn undiin,

siis võid lükata ju ka,

tõmbamist võid proovida,

või siis metsa põigata,

kuuseoksi lõigata.

Viskad ratastele alla,

ja siis muudkui gaasi tallad.

Või siis tassid kuskilt liiva,

seda viskad, näed sa, siia.“

Kirus lund ja talve värki,

enne lahkumist veel märkis:

„Aga võid ka oodata,

juuniks lubas sulada.“

Devalveerunud nädalapäevadest
(календар 1980)

tänapäeva moodsas ilmas,
pole enam vahet vist,
millist päeva pead sa silmas,
kus kalendris täna rist.

on see neljapäev või reede?
nädalate vahetus?
vahet pole, jääb vaid meelde,
hall, üksluine nimetus.

pole sellist asja enam,
mille järgi päevale
antud oleks nimi kenam,
mis tooks rõõmu meelele.

päevadele jumet andis,
veel üks nimi, vanasti
seda teati igas kandis,
meeles peeti kenasti.

neljapäeval kalapäevad,
räimed, kilud, ahven hää.
aga nüüd vaid silmad näevad:
jälle lihtsalt mingi päev.

esmaspäeviti sai piima,
tavaliselt supina.
seda sööklatesse sööma,
mindi lausa grupina.

teisipäeval makarone,
millel maksakaste peal,
kõrval salat "Kevadine",
anti, kes on söönd see teab.

kolmapäeval punast plovi,
"Toome" salat, kurgiga.
hommikuti viljakohvi,
väikse keerusaiaga.

reedel aga ainult telli!
stroganov, pilaf, kotlett
järelroaks kakaokiselli,
milles moosi või ka mett.

puhkepäeviti guljašši,
šnitsel, kana grillitud.
vahel harva ka lavašši,
kaunilt kokku rullitud.

jah, siis oli kõigil põhjust,
mõnda päeva oodata.
aga preagu, tunnen tühjust,
kui kalendrit vaadata.

 
___________________________________________________________

Tõlgitud luule

Бессонница

Который час? Темно. Наверно, третий.
Опять мне, видно, глаз сомкнуть не суждено.
Пастух в поселке щелкнет плетью на рассвете.
Потянет холодом в окно,
Которое во двор обращено.
А я один.
Неправда, ты
Всей белизны своей сквозной волной
Со мной.

/ Пастернак 1953 /

Unetus

Mis näitab kell? Nii pime, kell on ilmselt kolm.
Taas tundub, nähtavasti und mul pole antud.
Teel karjapoisi piitsalöögist tõuseb tolm,
mis külast minuni, sel koidikul saab kantud.
Külm, jäine õhk mu akna härma lööb,
mis sündinud on õues, selles öös.
Ma olen üksi...
Ei! Sa minu valguskiir
ja sinu helge valgus koos minuga on siin.

/ tõlge: von Freen /

___________________________________________________________

Meelevaldne töötlus

Eeva Park
"Linnujahireeglid"

Sa aerutad,
hambad ristis,
aga ma pole paat,
vaid puri.
Heiska mind masti ja mine!
Loe üle kõik pilved.

/ Eeva Park /

**************
Kalamehe suguelu

no mis sa aerutad, sind talun hambad ristis -
see pole mingi seks, ma pole paat !
mul aerutajaid teisigi on listis,
kes purjed saab mul üles akuraat !

/ von Freen /

___________________________________________________________

LASTELE

SÄÄSE SÜNNIPÄEV

kui kätte jõudis suur aprill
ja õitsma hakkas sinilill,
siis välja põllu vagudest
ja ukse-akna pragudest
said nina pista putukad,
kirp, kärbes, sääsemutukas.

sai mööda talve külm ja vaev
ja sääsel tuli sünnipäev,
ning kirp ja kärbes tegid plaane,
et minna külla talle laande.
ning tähistada sääse sündi,
veel enne tähtsat kevadkündi.

ei unustan`d esteetikat,
triikrauda ja kosmeetikat.
sest tiivad tuli triikida
ja londid ära viikida,
ning ette tuli võtta lend
et porilombist kaeda end.

kuid kerkis esile probleem.
kirp kärbselt küsis: „mis ma teen?
ei oska ma ju lennata,
et mööda ilma rännata.
ma suudan ainult keksida
kuid nii võib ära eksida.“

pead sügas kärbes londiga:
„no mida teha sandiga,
kes ainult hüppamises proff
ja kõiges muus kui katastroof?
on sääse juurde palju maad,
ei kirbuga ma sinna saa.“

sai mõtlemisest otsa ramm
ja teele pandi telegramm:
"sääsk sõber, nüüd on jama suur
meil kirbu pärast kevadtuur
jääb tegemata, aga sa
võiks ise siia lennata"

sääsk parajasti õhtust sõi,
kui telegrammi kiil tal tõi.
ta lakkus puhtaks näppusid
ja mõtles: oh neid äpusid!
ja kuna kuumus tapab meele
ta öösel ennast seadis teele.

*

oh seda viletsust ja häda!
see pidu ikka tuli mäda.
head paremat sai maitsta keel
vaid neil, kel sama maitsemeel
kui sääsel, nui või neljaks löö -
va kärbes sama ju ei söö.

ja kõige hullem oli see,
ei kärbes silmi lahti tee
kui juba jahe, pime, öö
ning sääsel, kirbul põhitöö.
kui kärbes tšillis päikselõõmas,
sääsk kurivaim siis hoopis põõnas.

Võitlused tuuleveskitega

Vingumisenurgake

 

1. Võitlus 2003

Vaja minna ***** Maakohtu Registriosakonda ja samas asjus ka Kinnistusosakonda, et anda üle teatud dokumentatsioon (kaks A4 lehte) ja saada vastu kirjalik kinnitatud dokument (üks A4 leht) mis tuleb anda seal samas siis üle ukse teise osakonda. Lähed esmaspäeva hommikul. Kaks ust on vastakuti. Ühel on silt Registriosakond ja teisel Kinnistusosakond. Avad registriosakonna ukse ja astud sisse. Ruumis on kõrge leti moodi asjandus ja selle taga istub ametnik. Räägid oma jutu ära. Ametnik teatab külmalt, et kas te ukselt lugeda ei oska? Täna ei ole vastuvõtu päev! Kobid vabandades uksest välja.
Uksel ilutseb silt:

Registriosakond
Kodanike vastuvõtt T - 8:00 - 12:00 ; N - 13:00 - 17:00
Kinnistusosakond
Kodanike vastuvõtt E - 9:00-17:00 ; N - 9:00-12:00 ; R - 13:00 - 16:00

Teed endale teisipäeva hommikupooliku vabaks ja lähed kell 11 kohale. Uks on kinni. Mingeid teateid ega silte pole. Küsid kolm ust edasi kelleltki ametnikult, et ega tema ei tea, kus nad küll seal registriosakonnas olla võivad. Ei, tema ei tea. Ootad pool tundi ukse taga ja lahkud. Teed endale järgmisel nädal (sest sa ei saa samal nädalal kahte päeva teha) neljapäeva õhtupooliku vabaks ja lähed kella 14 paiku uuesti. Jälle uks kinni! Uksel silt: "Oleme õppepäeval". Kurjam küll! Noh, lähed reede hommikul uuesti. Uks on lahti. Astud sisse. Sama ametnik, kes esmaspäevalgi põrnitseb altkulmu. "Kas te siis ei saanud aru või, et vastuvõtt on meil teisipäeval ja neljapäeval. Reedel on avatud ainult meie kinnistusosakond!" Ütled siis, et käisid teisipäeval ja uks oli kinni. Ütled, et käisid ka neljapäeval ja ikka oli uks kinni. Selle peale ütleb proua, et jah, meil oli üle-eelmine teisipäev Maavalitsuses ministri loeng ja eelmisel neljapäeval kohustuslik õppepäev Tallinnas. Ma siis ütlen talle, et mul on vaja ainult need kaks paberit siia anda ja nende eest üks valmis pitsatiga dokument vastu saada, ning see üle ukse registriosakonnale anda, aga mind saadetakse minema.

Miks te kallikesed küll oma seminare esmaspäeval, kolmapäeval või reedel ei korralda? Ja kui sa saad oma dokumendi teisipäeval lõpuks kätte, siis tuleb uuesti tagasi minna neljapäeval või reedel, et teise osakonda see üle anda. Sürr ma ütlen.

2. Võitlus 2004

Minu üheks tööks on teatud arhiividokumentide koostamine.
Oli siis meil kunagi üks arhiiv. Kuulus Majandusministeeriumi alla.
Dokumentide lisamisel toimikusse, või dokumentide täiendamisel uute andmetega, või muudatusdokumentatsiooni tegemisel läksin sinna arhiivi, taotlesin kas dokumentide koopiad, andsin toimikusse lisamiseks täiendavad dokumendid üle, või lihtsalt tutvusin toimikuga. Kuidas parajasti just vaja oli.

2004 hakati reformima, muutma asju ja pandi see Majandusministeeriumile alluv arhiiv kinni. Dokumendid viidi keskarhiivi (Rahvusarhiiv) mis kuulub Riigikantselei haldusalasse.
Kui nüüd on töö käigus vaja midagi oma enda koostatud dokumentidest vaadata, siis seda teha enam niisama lihtsalt ei saa. Dokumentidega saab tutvuda vaid omanik, kelle kohta need dokumendid koostatud on. Töö jääb pidevalt pisiasjade taha seisma. Hea küll. Saadan siis omaniku paari koopia järele sinna uude arhiivi. Omanik läheb ja naaseb samuti tühjade kätega. Tuleb kõigepealt teha kirjalik taotlus, mis dokumendist koopiat vaja, maksta riigilõivud ja siis kuu aja jooksul saab kätte. Hea küll. Tuleb siis omanik kuu aja pärast nende koopiatega ja selgub, et koopiategija on teinud kas valedest dokumentidest koopia, valest kohast koopia (tegu on osaliselt A3 ja A1 formaadis joonistega, aga koopiamasin neil ainult A4 või A3), või üldse on mõni asi puudu, sest koopiataja on natuke viltuselt selle koopia teinud. Aga mind seal ju ei kuulata, kuigi võiksin teha ette puust ja punaseks, mida, kust ja kui palju on vaja. Saadan siis uuesti omaniku sinna arhiivi. Uus taotlus, uus lõiv ja uus ooteaeg. Ja siis ta tuleb tihti jälle mingite paberitega, millega midagi teha pole, või selgub alles koopiat vaadates, et vaja oleks veel ka "sealt" ja "seda".

Tee tööd kuidas tahad.

3. Võitlus 2005

Tuleb kutse osalemiseks riigihanke hinnapakkumises. Hankijaks on KOV (kohalik omavalitsus) kellele ma olen oma teenust osutanud juba 16 aastat. Aga nad lõid täiesti uue ametikoha ja võtsid tööle uue ametniku, kes tegeleb nüüd seal KOV hangetega. Varem tegelesid sellega KOV erinevad ametnikud vastavalt sellele, kelle haldusalasse hange jäi.

Loed siis tingimusi. Muuhulgas nõutakse pakkujalt registreeringut MTR-is, et pakkuja kvalifitseeruks. Samas tead, et konkreetset teenust osutav isik ei kuulu MTR-is registreerimisele, vaid peab olema litsents. Lähed selle uue KOV ametniku juurde ja selgitad, et nõue MTR kohta on absurdne ja mitte millegagi põhjendatav. Ametnik teatab, et nemad ei saa olla muud moodi kindlad, et teenuse osutaja on pädev teenust osutama ja omab tegevusluba. Ja nemad koostavad hankedokumentatsioone ette antud vormide järgi. Pöördud siis  Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole palvega saada registreering. MKM vastab, et minu teenus ei kuulu MTR registreeritud erinõuetega tegevuse nimekirja, nemad seda väljastada seetõttu ei saa ja kui on litsents, siis seda registreeringut nii-ehk-naa tegema ju ei pea. Lähed siis MKM ametlik vastus näpus uuesti KOV ametniku juurde, kes sult seda MTR nõuab. Ahah. Nojah. Hea küll. Kui Te olete juba 16 aastat seda teenust erinevatele KOV-dele osutanud, siis panete oma OÜ äriregistri koodi siia, litsentsi numbri ja viimase aasta majandusaruande ka juurde, et oleks näha, et olete ikka jätkuvalt tegutsev sellel alal. DONNERWETTER! Kust sellised tarkpead tulevad?

Nii tahaks küsida sellelt ametnikult, et mismoodi ja millega ta sellele kohale tööle tulles ise ÄRA TÕESTAS, et on PÄDEV seda tööd tegema, kui ei tea isegi selliseid põhitõdesid, et mida saab nõuda ja mida mitte.
Nemad seal KOV-ides muudkui vahetavad oma ametnikke ja sina käi ja tõesta iga kord uutele ja rohelistele, et sa pole kaamel mitte.

Tore.

4. Võitlus 200?

Kaks inimest on ettevõttele võlgu. Ära ei maksa. Koostad hagi ja pöördud kohaliku Maakohtu poole. Sealt antakse HEAD nõu. Võlgasid saab kiiremalt ja odavamalt sisse nõuda kiirmenetlusega. Esitage interneti teel maksekäsu kiirmenetluse alustamisks, sest kohtud on niigi üle koormatud ja asjad venivad. Kas Te ei tahaks tavahagist loobuda ja teha seda hoopis kiirmenetluse korras, palun?
Hea küll. Teed siis selle kiirmenetluse asja ära. Maksad 750eek riigilõivu ka. Ja siis ootad. Ootad. Ootad. Mittemidagi. Pöördud küsimusega Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja poole, kes on ainus kiirmenetlustega tegelev kohtumaja Eestis. Sealt teatatakse, et kuna võlglasele ei ole suudetud kohtudokumente tänaseni edastada, siis tuleb veel oodata. Ootad. Ootad. Mittemidagi. Viis kuud mittemidagi. Võtad uuesti kohtuga ühendust ja esitad teabenõude. Saad vastuseks, et kuna kohus ei suuda võlglast kätte saada (aga mina näen teda pea iga nädal!), siis palgake palun kohtutäitur, kes võlglase üles otsiks ja kohtu dokumendid talle käest-kätte edastaks, või vastasel juhul teeb kohus määruse, avalduse rahuldamata jätmise kohta!!?? Ehk siis sõnasõnalt niimoodi:
(Copy-Paste)
"Juhul kui Teil võlgniku kohta rohkem andmeid pole ja Te ei soovi dokumente edastada kohtutäituri vahendusel, teeb kohus määruse avalduse rahuldamata jätmise kohta menetlusdokumendi kättetoimetamise võimatuse tõttu vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §483 lg2 p-le3
Juhul kui soovite edastada dokumente kohtutäituri vahendusel, tuleb Teil tasuda ette tagatisraha. Tagatisraha tuleb kanda Rahandusministeeriumi kaudu Pärnu Maakohtu arvele. Tagatisraha summa menetluse eest on 420 EEK."

Vot nii.
Mis kuramuse "ROHKEM ANDMEID" võlgniku kohta peab MINUL olema?
Riik ise (mille osaks on ka kohus), on kaotanud ära igasugused sissekirjutused ja registreerimised, ning inimeste arvestused. Vot nüüd otsige tuult väljal. Ja milleks meil politsei on, kui minul peab olema rohkem andmeid võlglase kohta, kui jõustruktuuridel endal?

Lõppkokkuvõttes läheb see võlanõue maksma sama palju kui täishagi Maakohtule oleks läinud. Ja ka aega läheb sama palju. Ma parem ei taha mõeldagi, et kui KA KOHTUTÄITUR võlglast kätte ei saa, et mis siis saab? Tuleb uus kiri, et minu võlanõue jääb rahuldamata kuna võlglast ei leia? Ja siis tuleb hakata ikka uut hagi esitama täies mahus ja jälle maksta? Või jääbki see võlg mulle tasumata?

Edit:

Ja nii juhtuski. Ka kohtutäitur ei saanud võlglast kätte, ning mul oli õigus pool täiturile makstud rahast tagasi saada. Kohus saatis mulle kohtumääruse "avalduse rahuldamata jätmise kohta" ja mul tuli pärast "kiir"menetlust pöörduda uuesti tavahagiga kohtu poole.

5. Võitlus 2007

Inimene suri ära. Ikka juhtub. Suri 2007 aastal.
Temast jäi maha suur kolmetoaline kõigi mugavustega korter.
Ja mitte keegi pärijatest ei ilmunud välja. Ei ilmunud 2007 ega 2008. Aga korter kogus üürivõlga. Aastaga oma 20 000 krooni.
Pöördusin omavalitsuse poole ja notaribüroo poole, et mis siis nüüd saab? Ei saagi midagi. Kuna tema suri vana pärimissedause kehtimise ajal, siis pärijatel on aega 10 aastat välja ilmuda, et ütelda, kas võtavad pärandi vastu või mitte. No tore on. hakkasin ise detektiivi mängima ja pika vaevaga sain ise välja selgitatud potensiaalse pärija. Aga see on joodik ja temaga normaalselt suhelda ei saa. Pöördusin majaelanike esindajana notari poole ja andsin ise pärimise sisse, et notar hakkaks selgitama pärijaid välja. No ja ta siis hakkaski. Aga jälle see konks, et ikka on pärijal 10 aastat aega välja ilmuda. Nii möödus ka 2009 aasta. Võlg aga kasvab. Kelleltki nõuda ei ole. Pöördusin KOV poole, et kuna pärijat pole siis KOV on järgmine kes pärib. Nemad ei saa pärida enne 10 aasta möödumist. Tuleb määrata pärandvara haldur! Andke kohtusse taotlus pärandvara halduri määramiseks! No misasja ma selle pärandvara halduriga peale hakkan? Temalt ma EI SAA üürivõlga sisse nõuda. Ja pärandvara haldajale makstakse selle haldamise eest veel ka palka pärandvara arvelt! Aga pärandvaraks on korter mille eest ollakse võlgu juba oma 50 000 krooni või rohkemgi! Mõtetus kuubis.

Suure vaevaga ja ähvardustega sain asja nii kaugele, et pärija ilmus lõpuks notarisse. Aga tema mõtleb! Tema mõtleb, et kas võtta pärandus vastu või mitte! Ja tal on õigus mõelda ikka jälle see neetud 10 aastat. Korteril omanikku pole ja võlg aina kasvab.

Tubli töö, seadusandjad, tubli töö. Mul ei ole sellest vähimatki kasu, et te ise ka sellest seadusesse kirjutatud lollusest lõpuks aru saite, ning nüüd lõpuks selle pärandiseaduse, või misasi ta nüüd on, ümber tegite, sest sellel ei ole tagasiulatuvat jõudu.

EMOR külas

Annad sõrme

Kell 18:30. Uksekell.
-Tere, mina olen Sdfgk Kbnd. Meie viime koos EMOR-iga läbi väikest küsitlust üle Eesti. Kas Teie oleksite nii kena ja vastaksite palun mõnele meie küsimusele? See võtab kõige rohkem 15-20 minutit aega ja küsimused on väga lihtsad. Teie anonüümsus on samuti igati tagatud. Äkki, palun, Teie olete nii kena?

-Noh, möhh, jahh, hea küll siis, kui 20 minutit. Tulge siis palun sisse. Vabandage, näete, meil olid just külalised väikeste lastega ja ajasid siin natuke segamini. Ja laud on ka veel koristamata.

-Oh, ei sellest ei ole midagi, küll me mahume oma asjadega siia lauaservale ilusasti ära. Ma võin seda sülearvutit ka süles hoida kui vaja. Ei ole hullu.

-Noh, jah, äkki pakun siis kohvi Teile?

-Oh, ei ole vaja, meil läheb siin kiiresti sellega.

-Noh, jahh, hea küll siis. Oodake, ma viin need koogitaldrikud ja kohvitassid ära kööki kohe.

[10 minutit hiljem:]

- Nii. Teeme siis selle asja ruttu ära. Mul on siin veel asjatoimetusi täna teha ja.....

- Jah, näete, palun, mul on ankeet juba lahti siin. Mina esitan Teile küsimuse ja Teie ainult vastate, eksole, kas "jah" või "ei."
-Noh, selge.

- 1. #####
- Jah

- 2. ########
- Jah

- 3. #### ######
- Kuulge sellele ei saa "ei" ega "jah" vastata ju? Segane küsimus.
- No te mõelge, kumma variandi Te siiski pigem valiksite?
- No kui peab, siis pigem ei.

- 4 -5 -6 -7 ............
-pigem.. -pigem...jah...
- 8 -9 -10 .......

[vahepeal toob abikaasa kohvi meile: "Ma vaatan, et teil läheb siin natuke pikemalt ja tõin teile ikkagi kohvi"]

- Oi suured tänud Teile. Ega poleks olnud vaja kohvi teha mulle.
Nii, kuhu me jäimegi siin?
- 32 ?
- jajah, 32
- 33 -34 ......... -41 -42

[48 minutit hiljem:]

- Näete, saimegi selle ankeediga valmis. Aga mul on siin veel üks väike paberileht, mis tuleks nüüd lõpetuseks ära täita, sest muidu oleks eelnev küsitlus mõtetu ja kehtetu. Näete siia ja siia tuleb Teil kirjutada......
ja siia... ja sellele teisele paberile ka palun pange oma andmed kirja.

- Kuulge, see siin on ju nii imepisikeses ja tihedas kirjas siin! Ja mingid pikad küsimused on ka!

-Küsimused on pikad sellepärast, et Teil oleks lihtsam neile lühidalt vastata. Et ei peaks pikalt vastama, saate aru. Näete, näiteks siia ja siia tuleb ainult linnukesed õigesse kohta panna. Noh ja siia ja siia lahtrisse ka natuke oma andmeid kirjutada. Ja ilma selle aktita oleks eelnev küsitlus paraku nii ütelda õigustühine ja seda ei saaks EMOR kasutada. Palun.

[ca 60 minutit hiljem:]

- Ma väga tänan Teid, et Te vastasite meie küsimustele (loeb paberil täidetud ankeete). Näete, palun kirjutage siia lehele ikka oma E-maili aadress ka, kuhu Teile saab kirju saata. Teil ju ikka on E-maili aadress?

- Noh, jahh, minul on küll. Aga ma ei taha sinna mingeid kirju saada teate ja ma ei jaga seda. Mida te nende inimestega siis teete, kellel pole E-Maili aadressi? Ma siiski pigem ei annaks oma postkasti aadressi.

- Oi oi. Seda oleks meil hädasti ikka vaja, sest EMOR saadab Teile sinna kinnituskirja. See on selleks, et oleks võimalik kontrollida, kas mina täidan neid ankeete ise, või ikka käin tegelikult ka inimeste juures küsitlemas. Teile saadetakse sinna aadressile üks väikene kiri, millele Teie vastate ja siis loetakse ankeet õigeks, ning ikka Teie poolt täidetud ankeediks.
...
No nii, veelkord suur tänu Teile. Vaadake siis oma postkasti homme või ülehomme. Ma täpselt ei tea, millal nad jõuavad kinnituskirja Teile saata. Aga tavaliselt tuleb see järgmisel päeval. Ja kindlasti vastake, ning kinnitage, et olete osalenud meie küsitluses, eksole.

- Nojahh. Eks ma vastan.
- Aga head-aega siis, ja ärge palun unustage oma E-kirju vaadata, eks?
- Head-aega. Ei unusta.

1 ööpäev hiljem.

Kiri postkastis. Lugupeetud.... jne. Selleks, et Teie küsitlus kinnitada.... vms. klikkige palun siia... ja andmete sisestamiseks klikkige palun sinna... Teile saadetakse see....ja.... saate vaadata tulemusi sealt .... Lisaks viime läbi küsitlust.... millele saate vastata siin.... kui logite siia...... Täitke palun see... siis saadame Teile personaalselt.... Palun lugege see läbi... ja kinnitage oma otsus siin... lõpetuseks valige kas jah või ei...

Tähtsad memuaarid 1978-1998

Vene kroonu haiglas. Esimene juhtumine.

Oli seal üks Saaremaa mees, kes esimest elusat venelast nägi just vene kroonus. Tema venekeel oli selline õudusunenägu, et isegi meid, mitte venelasi, võttis tihti oigama. Nii oskas ta voentorgi poes (see on selline sõjaväe kauplus väeosas) isegi seepi ostes, kõik hulluks ajada. Ja seda vaatamata sellele, et meie head inimesed, kirjutasime talle lausa paberi peale, et seep on мыло [mõõla]. Tema läks ja küsis möölat ja viis vaese poemüüja hullumiseni, kuna tal polnud laos mitte ühte ainsamatki möölat.
Aga mitte sellest ei tahtnud mina rääkida.

See Saaremaa mees oli sõjaväehaiglas ja hakkas ühel heal päeval palatis ringi tuiama üha virilama näoga. Mida päev edasi, seda virilamaks tema nägu läks. Pinnisime mis me pinnisime, aga tema ei rääkinud alguses meile midagi.
Noh, käis tema siis järjekordselt vanema õe (hospidali meditsiiniõe!) juures igapäevast penitsilliini süsti tagumikku saamas ja tablette võtmas. Tuli tagasi. Lebas oma reformvoodil paar tunnikest ja siis ei pidanud enam vastu. Rühmas midagi a`la: "ahh peesse see õde, mina enam ei saa" ja kadus palatist. No meie teised patsiendid kõik mures, et mis küll lahti??

Tuli siis veidikese aja pärast tagasi, kergendatud ilme näol ja Rääkis meile oma suure mure ära.
Nimelt öelnud õde talle, et tema peab pärast oppi (kirurgiline operatsioon) käima kohe "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi "напрягаться и тужится на горшке". Maakeeli siis, et tuleb käia kohe pärast oppi pissil ära ja kakal käies ei tohi pingutada ega punnitada.

Aga tema, vaene mees, sai aru, et tohib peldikus käia esialgui ainult "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi üldse. Kannatas siis vaeseke. Hoidis loodusjõude n.ö. "kinni".

Ja mis teeb kogu loo eriliselt vürtsikaks on see, et iga kord, kui ta õe juures käis, see muidugi küsis, et kas oled käinud nii "по маленкому" kui ka "по болшому" ja tema ausa kannatajana muidugi andis mõista, et mis te nüüd - "по болшому" ma ei käi! Ja õde oli muidugi mures, et tuleb soolesulgus vms ja andis talle iga päev leevenduseks peotäie kõhulahtisteid.

Ja meie Saaremaa mees muudkui neelas burgeeni ja hoidis kinni, sest по болшому käia ei tohi. Ja tubli õde muudkui nuumas teda üha äkilisemate rohtude ja suuremate doosidega.

Selline lugu.
Ja loo moraal: tuleb keeli osata!

Vene kroonu haiglas. Teine juhtumine.

Lebotan mina sõjaväe hospidalis hilishommikul palatis oma voodis. Tuuakse kõrvalkoikusse üks sõdurpoisist patsient, kellel öösel lõhkes pimesool ja keda hommikul opereeriti. Selline normaalne vend. Ajasime ikka igasugu pada, maast ja ilmast temaga.

Kusagil pärast lõunat, tuleb doktor. Uurib minu naabrit siit ja sealt, et kuidas too on narkoosist välja tulnud ja kas järelnähte ka on. Lõpetuseks käsib minul ka jälgida, et poiss ikka niipalju ennast liigutaks, et vetsus käiks. Noh, et esimene "põis" ei pidavatki kohe peale pimesoole operatsiooni ja kõhuõõne läbipesu tunda olema. Soovitas tal igaks juhuks parem kohe pissil ära käia, kuigi vajadustunnet selleks ei pruugi olla. Noh ja eks ta siis õhtupoole mingi aeg ajas ennast suure hädaga jalule. Kõver nagu konks. Ei saanud selga sirgu ajada. Ütles, et haav hirmsasti kisub ja on valus. Läks tema siis jalgu järele vedades peldikusse, nagu 100 aastane. Ja oli õige kiirelt tagasi, silmad nagu tõllarattad peas.

„Kuule tule korra kaasa“, ütleb minule. „On abi vaja“. Mina siis, et „mis on?“. Tema ikka, et „tule tule, lähme peldikusse korraks“.

Noh läheme siis, kaks invaliidi, peldikusse. Seal sellised kitsukesed kabiinid, või õigemini vaheseinad ilma usteta. Ühes seinas siis seinakeste vahel pottidega kabiinid, vastasseinas pissuaarid seina peal.

Ukerdame siis sinna pottidega kabiinide ja pissuaaride vahele, ning vend räägib mulle ärevalt: "täitsa peppus! rsk! kuule vaata! rsk! mingi jama on rsk! see pole õige asi rsk!" ja veab muudkui oma pükse alla.

Ma siis küsin, et „mis viga? ei pääse poti juurde niimoodi kõveralt või? et aja ennast natuke rohkem sirgu kui pea enne potti vasta seina jõuab“.

Tema, et: "ära irvita rsk! ma võiksi ju istudes ka lasta rsk! see pole üldse probleem rsk! palju hullem asi on rsk!"

Veab siis püksid alla ja küsib: "noh rsk! mida sa näed rsk!? ah?!"
Mina pikajuhtmelisena ei saa aru, et mida ma peaksin siis nagu nägema ?
Tema et: "no krdi kanapime oled või rsk! vaata rsk! tilli pole rsk! krdi tegelased rsk! lõikasid ära või rsk!?!"

Noja ma siis vaatasin. Tähelepanelikult. Noja polnudki! Vaatasin veel ja hoolega, aga mida pole seda pole! Noh, aga mingit lõikusarmi ka polnud. Nii me siis seal uurisime seda asja. Tema ettepoole kookus, püksid maas ja mina käpuli tema ees. Hea et keegi sisse ei tulnud.

Ma siis ütlesin, et ma lähen kutsun arsti. Tema vastu, et mis see enam aitab rsk! Ära lõikasid rsk! Ma ikka läksin. Aga arst oli hõivatud ja ma sain ühe noore med.õe valvelauast hoopis kätte ja siis me läksime selle med.õega meeste pellerisse uuesti seda asja uurima. Õde muidugi küsis terve tee valvelauast pellerini, et mis probleem teil seal siis on. Aga mina ei osanud delikaatselt vene keeli noorele meditsiiniõele seda pädevalt seletada ja ütlesin vaid, et lähme aga pellerisse, küll te seal näete.

Ja siis seal meeste peldikus selgus meditsiiniline tõsiasi, et pole vennal midagi ära lõigatud. Kuna pimesool lõhkes, ja op tehti tükk aega hiljem, siis kisti tal kõik sooled opi ajal välja ja kõhuõõn pesti seestpoolt puhtaks. Ja selle soolte välja kiskumisega tõmmati ka peensool nii sisse, et poisil oli tõesti ainult väike nahariba püksis alles.

Õde käskis tal kohe pissile hakata. Ja pärast seda tähtsat toimingut, mida meie kõrvalt tähtsa näoga uudishimulikult takseerisime, tuli poisile ka tema tähtis noks ilusasti nagu imeväel tagasi. "Lupsti" nagu ta ise pärast rõõmsalt ütles.

Sellel lool moraali ei ole.

Jahimehed.

Veetsin lapsepõlve suved mere ääres Lahemaal, ühes pisikeses külakeses, mis asus tollel ajal rangelt valvatavas piiritsoonis. Sinna sai vaid erilubadega. Ei olnud seal võõraid näha ega autosid sõitmas. Ka elektrit seal polnud. Elektrijuhtmed veeti külla olümpiamängude ajaks, 1980a. sinna maani käidi petrooleumlampide ja laevalaternatega pimedas ringi.

Naabertalus elas eakas memm. Võib-olla 90 ligi. Võib-olla natuke vähem. Üksik tädike aga hirmus tragi. Pidas kanu, 8 lammast ja kahte lehma pärast mehe surma ja laste laiali jooksmist ihuüksinda. Kõik käisid temalt piima, mune ja villast lõnga ostmas. Tädikese igahommikune teekond umbes kella 5 - 6 ajal hommikul, koos loomadega karjamaale, läks meie majast mööda. Karjamaa asus umbes kilomeeter või poolteist eemal, männimetsa sees, jõe ääres. Lehmadel olid vanad kandilised vaskplekist kellad kaelas ja nende kõlksumist kuulasime pööningul heintes magades igal hommikul. Lehmi ta ikka ajas, edasi ja tagasi, aga lambad olid üldiselt pidevalt karjamaal. Rohkem ei teadnud meie, lapsed, naabertädist suurt midagi. Vahel käisime vaid temalt mune ja piima toomas.

Ühel varahommikul siis, oli aga maja ümber suurem lärm kui tavaliselt. Pugesime lakas heintest välja ja läksime asja uurima. Väljas seisis naabrimemm, minu isa, onu ja onu sõber kusagilt naaberkülast. Saime aru, et öösel olla hunt või hundid ühe lambatalle karjamaal maha murdnud. Mehed otsustasid minna asja kaema. Eks meie nagu takjad kannul. Põnev ju!

Karjamaal avanes kurb pildike. Üks lambatall oli jooksnud nagu hull ümber suure rändrahnu, nii et mudane rada oli sees. Ja sinna samasse oli ta ka maha murtud. Aga ära teda poldud söödud. Teised lambad olid kõik ülihirmunult üheskoos ojakese ääres ja värisesid nagu elektrijänesed.

Targad mehed noogutasid elutargalt, et küllap emahunt õpetab kutsikaid murdma. Tollel õhtul sõime kõik lambalihasašlõkki ja järgmisel päeval tehti vaesest tallekesest guljašši.

Naabritädi tõi nüüd lambad igal õhtul koju ja viis hommikul uuesti karjamaale. Umbes kolmandal päeval murdis hunt järgmise lamba ja seda päeva ajal. Meie saime muidugi jälle sašlõkki ja maitsvat guljašši, aga naabrimemme mure muudkui kasvas. Veel kaks päeva hiljem oli murtud lambaid juba kaks lisaks.

Noh mehed otsustasid, et lähevad pukki hunti passima. Onu oli tuttav igasugu tegelinskitega ja naaberküla mehel oli ka püss, ning jahiluba. Nii algas küla ajaloo suurim hundijaht. Naabermemmel kästi lambad ööseks karjamaale jätta ja mehed valmistasid ette ülivinge passimise koha ehk puki ühe jändriku männi otsas.

Õhtul enne jahti võeti muidugi ohtralt hundijalavett, et jaht ikka tõrgeteta sujuks ja silm selge oleks. Ma ei mäleta, kes jahiseltskonnast esimesel öösel hunti passis, aga tollel ööl ei juhtunud igatahes midagi. Teine vahetus läks karjamaale hommikul ja kolmas õhtul. Siis tuli jälle öine valvekord.
Kolmandal jahiööl murdsid hundid veel kaks lammast ja seda ajal, kui üks igati tubli jahimees männi otsas pukis passis. Kes seda täpselt teab, kas passis või magas, aga lambaid jäi tädikesele järele 2.

Samal õhtul oli meestel suurem nõupidamine, suitsutatud lambalihasingi ja Viru valge kaasabil. Meestel keeled olid sõlmes aga juttu jagus. Teemaks teadagi hundijaht. Enne vahti minekut pisteti näppki suhu ja mõõdeti tuulesuunda, et kustpoolt hunt inimese lõhna tunda võiks ja viidi läbi muidki, meie, laste jaoks, kummalisi jahirituaale.

Ei mäleta ma ka enam seda, ehk selle koha pealt ajalugu vaikib, kes tol saatuslikul ööl viimast korda hundijahti pidas. Ega polegi vast oluline. Oluline on hoopis see, et Viru valgest tugevalt kosutust saanud jahimees, kõmmutas viimasel jahiööl naabrimemme viimased kaks lammast huntide pähe maha.

Polnud enam lambaid, polnud enam ka probleemi.

Loo moraal: viin pidi tarkade meeste jook olema.

Peretüli

Seal samas kõrvaltalus, kus perenaine oma kaheksa lammast ühe kuuga kaotas, suri memm kusagil 80-ndate alguses ära. Vahepealset ajalugu ma ei tea aga mingil hetkel tekkis sinna üks üle keskea paarike. Mees töötas vist kusagil metskonnas ja naine vist Lahemaa Rahvuspargis. Aga see võib olla polnud ka nii. Igatahes jätkati selles talus usinasti loomapidamist.

Oli neil igatahes vähemalt üks lehm kindlasti. Seda ma mäletan elulõpuni, sest just ümber selle vaese lehma hakkasid toimuma järgmised sündmused.

Mehel oli viinaviga küljes. Nii vähemalt jäi mulle kogu sellest loost kindel mulje. Eks see naabrinaine käis meil vahel mehe viinaviga kurtmas ja ka suuremate kodusõja lahingute ajal n.ö. "maapaos". Siis otsis too naabrimees lillekimbuga oma mõrsjat jälle küla vahel taga. Ei tea kas lilled said otsa või armastus, aga ühel ilusal suvehommikul oli naabrinaine läinud. Kuhu, seda ei teadnud keegi. Isegi minu vanatädi mitte, kes naabrinaisele alati asüüli pakkus. Naabrimees käis meilt oma naisukest vast koguni kümme korda otsimas, sest oli ta ju tihti just meie juures "illegaali" tegemas käinud, aga seekord ei saanud tema sellest mingit tolku. Naabrinaist lihtsalt polnud.

Ja polnud ka järgmisel päeval. Ja ülejärgmiselgi mitte. Ja siis tuli naabrimees oma suure murega meie juurde abi otsima. Olid meil ju küla targimad mehed koos, seda näitas ilmekalt ka aastaid tagasi peetud hundijaht.

Naabrimehe suur mure aga oli järgmine: lehm, kurask, ei lasknud lüpsmiseks naabrimeest ligi. Algul oli justkui lasknud, aga naabrimees polnud kunagi vist lehma lüpsnud ja nii see vaene loom pidi üle elama enneolematuid lüpsmisstiile, võtteid ja lüpsinippe, kuniks ta keeldus peremeest üldse ligidale laskmast. Aga lehmal olid udarad piimast punnis ja see tegi loomale valu. Suures hädas, järjekordse "lüpsikatse" ajal tõmbas lehm ennast lahti ja põrutas metsa minema. Nüüd oli naabrimehe mure suur. Esiteks oli vaja lehm üles leida ja metsast kätte saada, ning teiseks oli hädavajalik lehm ka lõpuks korralikult ära lüpsta.

Selle tänamatu töö võtsid ette meie pere targad mehed. Tädi lubas küll üritada lehma ära lüpsta, kui lehm käes, aga lehma püüdma tema ei läinud. Läksid mehed. Meie jälle kannul. Aga lehma polnud kusagil. Onu lubas juba piirikatele (vene piirivalvuritele) helistada, et need helikopteri või muu lennuriistaga ülevaltpoolt asja uuriks. Põhiline vaidlus, ma mäletan, käiski selle ümber, et kas piirikad üldse tõstaksid mõne lennumasina lehma pärast maast lahti või mitte.

Pika kammimise peale suutsime me päeva teises pooles siiski lehma asukoha lokaliseerida ja ta ühiste jõududega ka ümber piirata. See hüppas ja puskles nagu metsloom, kui talle lähedale taheti minna. Suure vaevaga saadi siiski lehm kätte, pandi köis kaela ja veeti vastu tahmist metsast välja. Siis pandi ta vaiaga maakülge ja operatsiooniga „Lehm“ ühines ka minu tädi.

Aga lehm ei lasknud paraku ka tädi omale ligidale, mille peale tädi teadis ütelda, et lehm on nüüd siis ilmselt nii traumeeritud, et vajab maharahunemiseks pikemat aega. Seda aega ootasime me kõik järgmise hommikuni. Mida ei tulnud, oli lehma rahunemine.

Siis otsustasid mehed lehma kavalusega üle trumbata. Nimelt toodi naabertalust perenaise kittel, kummikud ja pearätik, ning onu maskeeris ennast "naabrinaiseks". Onu nimelt, oma enda jutu järele, tundis lehmalüpsmist nagu oma viit sõrme. Üritas siis ämbri ja maskeeringuga lehmaga sõprust soetada. Ja mis ime! Lehm küll puuris umbusklikult oma pilguga "perenaist", kuid lasi endale juurde tulla. Alguses isegi hakkasid piimajoad ämbrit täitma, aga siis mingi hetk tegi onu andestamatu vea, kui ta millegipärast oma mehe häälega korraks vanduma hakkas. Ja tema maskeering oligi paljastatud. Lehm kukkus karjuma ja läks eest ära. Onu vandudes ämbriga järgi. Nii nad tiirutasid oma pool tundi. Kasutusele võeti "naishääled" mida kõik mehed ükshaaval matkida üritasid. Kuid sellest polnud enam kasu. Siis kutsuti jälle tädi appi, et pane need naabrinaise riided selga.
Ma ei tea, miks tädi sellest keeldus, aga hilisemast asjade käigust jäi mulle mulje, et ta oli vist naabrinaise telefonitsi kusagilt siiski üles leidnud ja pädev abi oli juba teel.

Noh, aga ega mehed ei saanud ju tunnistada, et nad mingile lehmale alla on jäänud. Sõjaplaani tulemusel otsustati lehmal jalad kinni siduda, et see eest ära ei jookseks. Eks sa seo, kui lehm ligi ei lase. Võeti kasutusele filmidest nähtud kauboide vanad trikid ja tehti köiest lassomoodi asjandus. Üritati siis sellega lehma püüda aga ei saadud seda õieti visatud ja ka täpsus jättis soovida. Siis tuldi targale mõttele see lõks hoopis maha panna ja lehm sinna sisse meelitada. Noh aeti siis seda lehma meestekarjaga niikaua ühest kohast teise, kuni vaene loom lõpuks astuski mõlema esijalaga silmusesse. Ja naksti tõmmati tema esijalad osava liigutusega kinni. Lehm pusis vastu, mehed sikutasid teises otsas, kuniks lehm......

....... mütaki külili kukkus!

See tsirkus oleks kestnud vast vaese looma surmani, kui naabrinaine metskonna autol just sellel hetkel, kui lehm külili oli, koju poleks sõidutatud.

Lehmalüpsmise elamused olid meil, lastel, niivõrd suured, et ei mäletagi enam, mis edasi sai. Igatahes sai lehm lõpuks lüpstud ja naabrinaine hakkas jälle meitel vahest "hüppes" käima, kui naabrimees liiga palju pruukinud oli.

Loo moraal: tegijal ikka juhtub.

Meeldiv töö.

90-ndate algupoolel joonestasin ehitusprojekte. Tihti tuli käia mõnda olemasolevat hoonet seest ja väljast üle mõõtmas. Uksed, aknad, vaheseinad, laed ja põrandad - kõik pidi üles mõõdistama ja kõik ka ilusasti kirja panema.

Töövahenditest olid alati kaasas vähemalt kaks mõõdulinti (50m konksuga pehme lint ja 10m "jäik" metall-lint), ning paelaga kaela riputatav paberimapp/joonestusalus, mille klambrite vahele siis puhas paber kinnitati ja kuhu eskiis ja mõõdud kritseldati.

Juhtus see südatalvel. Nagu talvel ikka, pidi olema soojalt riides, et paari-kolme tunniga õues kritseldades ja mööda hangesid turnides ära ei külmuks. Minul oli väljas tööl käimiseks selline "made in Turuvuffel" soe vateeritud talvejope. Puuvillast riiet meenutavast mittelibedast pealismaterjalist. Igati nagu vene aegne vatijope, aga ilusamast materjalist, taskute, kapuutsi, trukkide-lukkude ja "kaasaegse" tegumoega.

Klient võttis mu kontorist kokkulepitud ajal peale ja sõidutas objektile. Objektiks oli mingi suuremat sorti, ilma kütteta garaazi või abihoonet meenutav paneelidest ehitis. Klient küsis, et kaua mul aega võib minna. Mina pakkusin, et umbes poolteist-kaks tundi. Klient pidi minema ise kusagile ära ja arvas, et hiljemalt kahe tunni pärast siis tuleb mulle järele. Mulle see sobis ja niimoodi saigi kokku lepitud. Etteruttavalt peab noorele lugejale mainima, et mobiiltelefon, kui selline, oli siis meil veel suhteliselt tundmatu riistapuu. Seda polnud mitte igal ühel ja levigi oli alguses ainult Tallinnas.

Niisiis, klient lahkus. Mina hakkasin hoonet kõigepealt väljast mõõtma. Kui väljast sai ring peale tehtud, siis avasin selle hoone uksed ja asusin sisemõõtude kallale. Hoones oli mitu erinevat suurt ruumi. Nii 12-15m pikad ja umbes 3-6m laiad. Kahte ruumi oli maast laeni staabeldatud hööveldamata saematerjali, prusse ja laudu.
Aga nendest vähemalt ühe ruumi mõõte oli mul hädasti tarvis. Teise mõõdud oleks saanud siis kasvõi kaudselt välja arvutada, kui ümberringi teised ruumid mõõdetud.

Aga kuidas sa mõõdad umbes 12m pikkust ruumi, kui metall-lint on ainult 10 meetrit pikk ja ruum laeni laudu täis? Lae ja lauavirna vahele jäi paarikümne sentimeetri kõrgune vaba ruum. Otsustasin siis lae ja laudade vahelt sisse pugeda, nii kaugele kui pääseb ja üritada 10m linti mööda laudu tagaseinani upitada. see oli paras ettevõtmine. Kõigepealt pidi mapi kaelast ära võtma ja seda käeotsas kaasa sikutama. Teiseks avastasin, et kui ma lindi taskusse jätan, siis ei saa ma enam seda ruumikitsikuse tõttu sealt kätte ja ka seda pidi käes kaasa vedama. Ja kolmandaks olid lauad hööveldamata, pinde täis, ning takerdusid pidevalt minu jope külge nagu takjad.

Noh kuidagi ma kolm-neli meetrit ikka edasi sain. Mingit moodi, umbes kümnendal katsel, õnnestus ka lindi ots mööda laudu tagaseinani meelitada. Laudadele sai tõmmatud pliiatsiga kriipsuke, kuhu maani mõõt olemas. Kuidagi sain ma ka mapi oma näo ette ja sinna mõõdu kirja panna. Nüüd oli vaja täpselt samast kohast lint teise otsaseinani ajada, sinnapoole, kust ma oma roomamist laudade vahel alustasin. Aga ümber pöörata ei saanud. Mitte kuidagi. Minu jope keeldus libisemast nii külgede poole kui ka kohapeal ringiratast.

Noh pole hullu, mõtlesin, ja üritasin linti pimesi tahapoole ajada, kuniks sein vastu tuleb. Mõningase pingutuse järel see ka õnnestus ja ma sain ilusasti kirja ka teise mõõdu. nüüd võis sellest "kilukarbist" rahumeeli lahkuda. Aga asjalood läksid niiviisi, et mida rohkem ma püüdsin jalad ees tagasi roomata, seda rohkem jäi minu jope kinni ja jope alumine töllerdav äär keris ennast hoopis minu all lauvirna peal rulli. Proovisin edasi roomata. See nagu õnnestus. Aga tagasi jällegi mitte. Noh ma ei saanud ju ruumi lõpuni roomata. Sellest poleks mingit tolku olnud.

Pärast pooletunnist pusimist nii ja naa, otsustasin, et muud varianti ei ole. Tuleb jopest vabaneda. Aga eks sa vabane, kui ennast ümber pöörata ei saa ja jope lukule ka kätega ligi ei pääse.
Sai siis seda "vabanemist" oma pool tundi tulutult üritatud. ei midagi. Siis tuli hiilgav mõte, et prooviks jopest n.ö. "välja libiseda". Tõesti hea mõte! Aga jällegi raskesti teostatav. Ajasin siis käed ettepoole sirgu, et varrukad kinni ei hoiaks ja üritasin jopest välja niheleda. Mingi paarkümmend sentimeetrit see isegi õnnestus. Igatahes minu uueks olukorraks oli see, et varrukad tilpnesid umbes 20cm üle käte ja nägu oli umbes jope keskkohas. Siis tuli sellele jopest väljalibisemisele lõpp. Tee või tina, aga mitte sentimeetritki rohkem ma välja ei "libisenud". Selleks hetkeks oli muidugi jope minu all ja ümber juba päris käkras ja hunnikus, ning mina ise selle sees nagu tropp. Enam polnud ka mitte mingisugustki väljavaadet. Täielik pimedus. Ja mu jalad hakkasid juba kergelt külmetama ka, kuigi mul endal oli pusimisest nii palav, et higi lahmis.

Noh nii ma seal siis olingi. Nuta või naera. Umbes kaks tundi kokku, sest ka klient polnud veel tagasi tulnud.

Klient tuli umbes kahe ja poole tunni pärast, alates hetkest, kui ta oli rõõmsalt lahkunud. Kõigepealt kuulsin ma samme hoone ümber lumel. Siis kuulsin, et keegi tuli sisse. Siis ma üritasin ka kõvat häält teha, aga see kuramus sumbus minu meelehärmiks minu vinges talvejopes. Sammud läksid uuesti välja. Siis tekkis mul esimest korda kerge paanikamoodi tunne, et mis siis, kui vend nüüd minema läheb?

Õnneks ei läinud. Hakkas mind hüüdma. Ma siis tagusin jalgadega vastu laudu, nii, et see lõpuks ka hooneomaniku kõrvu kostus. Esimese hooga ei saanud ta aru, mis või kust see kolin tuleb. Olin ma ju umbes nelja meetri kaugusel, lae ja lauavirna vahel, ning mind ei olnud alt absoluutselt näha. Õnneks olin ma oma 50m lindi jätnud ilusasti lauavirna ette põrandale ja see oli omanikule heaks vihjeks.

Kui ta minu seal lae ja laudade vahel lõpuks avastas, siis ei uskunud ta vist oma silmi. "teie olete seal või?" oli ainus küsimus alguses. Noh mina jah, kes siis veel. Seletasin siis läbi vatijope, summutatud häälel, mis toimub. Mees ronis mulle järgi ja tahtis proovida mind algul jalust tõmmates välja sikutada, kuid pidi ise lauavirna ja lae vahele kinni jääma. Siis ta proovis minu alt nii laudu eraldi kui mind koos laudadega välja tõmmata aga ei midagi. Lõpuks hakkas siis algul minu kõrvalt lauavirnast laudu välja tirima. Vast 6 meetrised lauad olid. Nii tühjendas ta alustuseks minust kahelt poolt paar kihti laudadest. See võttis oma pool tundi ma arvan. Aga minu ajataju oli sellel hetkel juba teistsugune ja võibolla kulus selleks ka ainult 10 minutit.

Siis üritas ta staableid laudade vahelt kätte saada. neid põiki olevaid reikasid. aga ei saanud kätte. siis tõi ta autost heebli ja haamri ja järgmised minutid (minul jälle pool tundi) kostus ainult toksimist, koksimist, vandumist ja reikade raginat.

Lõpuks käis üks mütakas ja ma tundsin vabalangemise ära ütlemata meeldivat vabastavat tunnet. Prantsatasin koos laudadega kusagile allapoole ja äkki tekkis ka ruumi. Aga sellele vaatamata olin ma nii laudade küljes kinni, et kulus veel oma jagu aega, kuniks ma uuesti jope sisse roomasin ja ennast ümber sain pöörata. Lõpuks sain ma siis ka sealt välja. Jope oli nii pinde täis, et olin nagu siil, ja pärast kodus nokkisin mitu tundi neid ükshaaval jope seest välja.

Kui ma pääsenud olin, siis klient küsis muuhulgas, et kas sain ikka kõik mõõdetud. Noh üldiselt ju sain, välja arvatud see kõrvalruum, samuti laeni lauavirnaga, mille mõõdud ma olin nagunii, juba enne oma lolli ronimist, otsustanud välja arvutada. Aga kui ma tegelikult igasuguse tagamõtteta olin teatanud, et "jah, kõik sain mõõdetud, ainult see üks ruum jäi mõõtmata" siis läksid mehel silmad peas pahupidi. Ju ta arvas, et olen otsustanud ka seal ruumis lauavirna vahele ronida. :)

Loo moraal: füüsikat tuleb koolis õppida.

 

LÕPU pidu

Kui enamus inimesi saab ja võib mäletada sellist tähtsat sündmust, nagu kooli lõpetamine, härduse ja meeldivate elamustega, siis minul paraku see just kõige paremini ei õnnestu. Juttu ei tule mitte otseselt kooli lõpetamisest, vaid noorele inimesele kooli lõpetamisega seonduvalt, võibolla tähtsamastki asjast - nimelt lõpupeost. Ehk siis nii lõpust kui peost. Sest see lõpupidu oleks võinud olla minul ja mu kaaslasel tõesti, sõna otseses mõttes viimane.

Tegevus toimus kaheksakümnendate keskel, ühes väikeses eestimaa alevikus, kuhu ma suundusin pärast 8 klassi lõpetamist ühest toredast linnakesest ja kus mul oli au keskkoolis käia, ning see ka edukalt lõpetada. Nagu paljudes "maakoolides" ikka, nii oli ka meil klassis täielik neidude ülemvõim. Poisid läksid enamuses pärast kaheksat klassi tavaliselt kutsekoolidesse ja keskkooli jäi neid vähe. Seitsme mehehakatise kohta tuli meil oma kakskümmend viis näitsikut. Ja sellest seitsmestki, ei lõpetanud kõik mitte kohe, vaid pidid tegema järeleksameid. Ja nii kujuneski välja, et lõpupeole oli kutsutud poisse vast neli või viis, ainult need, kes eksamid ära olid teinud.

Ka minu tollane suur sõber ja klassivend ei saanud kõikidel eksamitel kohe läbi, ja nii polnud teda ka lõpupeole kutsutute nimekirjas. "Noh, mis me teeme seal "naistekarjas" (sic!)" mõtlesime meie, noored mehed, ja mina otsustasin vähemalt osa suurest peost, selle alguse, läbi viia koos oma sõbraga. Lisaks olin ma valitud ühehäälselt klassikaaslaste nii ütelda "erivolinikuks", kes pidi käima eksmitel läbi põrunud klassikaaslaste juures ja neid kõigele vaatamata lõpupeost osa võtma meelitama.

Võtsin siis nõuks pärast mingisugust aktust, või mis ta nüüd oligi, võtta jalad alla, ning minna sõbra juurde, kes elas sealsamas alevikus ühes küllaltki suures individuaalelamus. Tema oli minu saabumise üle muidugi rõõmus. Hakkasime siis plaani pidama. Mina kutsusin teda kohe ka peost osa võtma, et ega siis keegi teda ära aja. Aga tema oli alguses suhteliselt tõrges ja ei tahtnud mitte tulla. Otsustasime siis algatuseks natuke privaat pidu pidada ja natuke n.ö. julgust võtta.

Tollal olid moes "monopolid", kust sai iga ilmaga mõne alko pudeli kätte. Samuti oli moodne nn "takso viin". Käisime siis algatuseks kahekesi taksot otsimas, aga mida alevikus polnud oli takso. Vahtisime mingi aja bussijaamas, kuhu taksod tavaliselt seisma jäid ja otsustasime siis lõpuks hoopis mõnda kohalikku monopoli külastada. Mina neid kohalikke tegijaid ei teadnud. Polnud ma ka teab mis kõva napsumees. Pigem ikka sinna karsklase kanti. Aga sõber teadis kõike. Nii me siis lendlesime ukselt-uksele, kuniks ühes kohas ka lõpuks näkkas. Viina polnud. Küll oli aga pakkuda "ehtsat Moe piiritust" nagu monopoli tegijamees teatas. võtsime siis ühe "Kellukese" limonaadi pudeli täie seda "Moe piiritust" ja läksime oma pidu korraldama.

Kohe alguses tekkis vaidlus, kuidas on õige piiritust lahjendada. Kuna meie olime keemias mõlemad nõrgemate hulgas ja polnud varem piiritust lahjendanud, siis tegime seda lihtsalt omaenesetarkusest. Panime mäletamistmööda veega pooleks fifty-fifty. Ma siis keeleotsaga proovisin ja tundus ikka jube kange. Panime siis juba pooleks lahjendatud joogi veelkorra veega pooleks. Noh minu arust oli tal ikka selline imelik maitse, millest ma ka sõbrale teada andsin. Aga pole ilus ühel mehepojal viinuskit võttes pikalt pirtsutada ja nii me esimesed pitsid siis alla kallasime. Ja teisedki. Kolmanda pitsi juures tekkis minul ikkagi kuri kahtlus, et miskit on ikka imelikku selle joogi maitses. Ta nagu ei lahjenenud ka minu arust. Aga sõber targa keemikuna teadis ütelda, et see tuleb sellest, et meie kasutasime lahjendamiseks tavalist keetmata vett, aga kasutama peab destilleeritud või keedetud vett.

Tuli siis samal ajal koju minu sõbra vanem vend. Nägi meid ja küsis, et kas peate mingit pidu või. Meie, et jah, lõpupidu on nagu täna. Vend vaatas kellukese pudelit kapi peal ja küsis, et mis see on. Noh meie ilusasti ütlesime, et mis ja kust. Vend muidugi kukkus sõimama, et kurat küll, selle vana joodiku käest teab mis solki ostsite. Meie vastu, et see ikka puhas Moe piiritus pidi olema. Proovis siis ka vend seda jooki keele otsaga ja arvas, et tundub olevat piiritus jah. Mina veel lisasin, et lahjendasime seda siin kaks korda veega pooleks aga maitse on imelik. Ja kogu lugu.

Võtsime siis ka kolmandad pitsid. Siis tuli sõbra vend tuppa tagasi ja ütles, et oot oot. Võttis kellukese pudeli, valas piiritust natukene alustassile ja pistis põlema. See põles nagu paber, kollase leegiga ja ajas suitsu. "Poisid krt see on puupiiritus!" röögatas sõbra vend. "Mis puupiiritus?" ei saanud meie aru. "Puupiiritus kurat noh. Joogipiiritus põleb puhta sinise leegiga ja ei aja suitsu! Ja see puupiiritus on kurat ehtne mürk ju! Tapab maha kurat! Heal juhul jääte ainult pimedaks!"

Jeesuke küll, kus siis tuli meil tilk püksi. Mis siis nüüd saab?
Kõigepealt taheti kiirabi kutsuda. Lähim kiirabi teadagi oli mitukümmend kilomeetrit alevikust. Ja meie olime selle vastu ka. Asi pidi meie arvates jääma saladuseks. Kasvõi hauda, aga saladuseks! Äkki oksendaks välja?
"Palju te seda solki endale sisse olete ajanud?" küsis vend. Noh me siis arvutasime, et kaks korda lahjendasime veega pooleks ja kolm pitsi.

"Nüüd poisid, kõigepealt peldikus näpud kurku ja siis peate kohe õiget viina peale jooma, mida rohkem seda parem. See solk tuleb ruttu organismist välja saada ja see mis sinna jääb ära lahjendada. Ja seda vesi ei lahjenda vaid ainult puhas alkohol!"

Noh, me siis alustuseks ökkisime pelleris. Sõbra vend oli kusagilt 45 kraadise 0,7 liitrise "Sibirskaja vodka" välja koukinud ja 200 grammised teeklaasid täis valanud. Ise läks ta vihasena selle monopoli pidaja juurde.

Noja meie surmahirm oli ikka nii suur, et me lasime kogu selle 0,7-se Sibirskaja loetud minutite jooksul kurgust alla. Siis käis äkitselt siuke kilks, saabus ääretu rahulolu ja oligi järsku kõik ükstakama. Otsustasime, et kui sureme, siis pidulikult ja seadsime sammud kooli poole, et pidada oma võib-olla viimast lõpupidu üldse. Nagu jumala sõrm, oli selleks hetkeks bussijaama siginenud ka üks taksopargi kollane takso. Sealt ostsime ühe pealinna viina lisaks ja oligi minek. Juba teel kulistasime otse pudelist "vastumürki" ikka peale, et kogu see koogel-moogel ikka korralikult ära lahjeneks seal sees.

Sellest lõpupeole jõudmisest, seal olemisest ja selle lõpust ei mäleta me kumbki mitte midagi. Absoluutselt. Viimane asi, mida teame, oli "takso viina" ostmine. Mina ärkasin (siiski ärkasin!) kooli pioneeritoas, kus ma kapi peal mingi stendi ees, saksa kiiver (pioneeritoa ajaloonurga "rekvisiit", aga ehtne) pea all, ja mingi sametist suur punalipp tekiks peal, magasin.

Kõigepealt ma silmi ei avanud. Esimene mõte oli, et tea kas olen pime äkki? Ei julenud silmi avada. Siis vaikselt ajasin ikka ükshaaval luugid lahti. Ja minu õnn oli üüratu. Esimese asjana otsustasin teada saada oma sõbra saatuse. Südameke puperdas sees nagu hiirel kümne kassi ees seistes, kui ma hoogsate sammudega pooljoostes sõbra majapoole tormasin. Uksel võttis mind vastu irvitav sõbra vend. Noh kuidas tervis on? No mis ta ikka on. Läksin siis sisse. Sõbrapoiss lebas diivanil näost valge ja ülimas pohmellis. Aga täiesti elus, terve ja nägija!

Sõbra vend siis teatas, et "Poisid. See ikka puupiiritus vist polnud, kuigi mine tea. Aga mingi solk oli ta kindlasti. Käisin selle tegelase juures uurimas. Aga ta vist ajab ise krt teab millest samakat. Ja enda ning sõprade tarvis möllab ja puhastab omaarust täitsa väärt kraami valmis. Seda "oma väärt tagavara" ta olevat teile müünudki."

Ma ei tea, kas sellest ka kogu klass teada sai, kuigi imelikke pilke me kohtasime. Sellest me lihtsalt rohkem kunagi ei rääkinud ja küsida ka ei julenud.

Loo moraal: keemiat tuleb koolis õppida.