EMOR külas

Annad sõrme

Kell 18:30. Uksekell.
-Tere, mina olen Sdfgk Kbnd. Meie viime koos EMOR-iga läbi väikest küsitlust üle Eesti. Kas Teie oleksite nii kena ja vastaksite palun mõnele meie küsimusele? See võtab kõige rohkem 15-20 minutit aega ja küsimused on väga lihtsad. Teie anonüümsus on samuti igati tagatud. Äkki, palun, Teie olete nii kena?

-Noh, möhh, jahh, hea küll siis, kui 20 minutit. Tulge siis palun sisse. Vabandage, näete, meil olid just külalised väikeste lastega ja ajasid siin natuke segamini. Ja laud on ka veel koristamata.

-Oh, ei sellest ei ole midagi, küll me mahume oma asjadega siia lauaservale ilusasti ära. Ma võin seda sülearvutit ka süles hoida kui vaja. Ei ole hullu.

-Noh, jah, äkki pakun siis kohvi Teile?

-Oh, ei ole vaja, meil läheb siin kiiresti sellega.

-Noh, jahh, hea küll siis. Oodake, ma viin need koogitaldrikud ja kohvitassid ära kööki kohe.

[10 minutit hiljem:]

- Nii. Teeme siis selle asja ruttu ära. Mul on siin veel asjatoimetusi täna teha ja.....

- Jah, näete, palun, mul on ankeet juba lahti siin. Mina esitan Teile küsimuse ja Teie ainult vastate, eksole, kas "jah" või "ei."
-Noh, selge.

- 1. #####
- Jah

- 2. ########
- Jah

- 3. #### ######
- Kuulge sellele ei saa "ei" ega "jah" vastata ju? Segane küsimus.
- No te mõelge, kumma variandi Te siiski pigem valiksite?
- No kui peab, siis pigem ei.

- 4 -5 -6 -7 ............
-pigem.. -pigem...jah...
- 8 -9 -10 .......

[vahepeal toob abikaasa kohvi meile: "Ma vaatan, et teil läheb siin natuke pikemalt ja tõin teile ikkagi kohvi"]

- Oi suured tänud Teile. Ega poleks olnud vaja kohvi teha mulle.
Nii, kuhu me jäimegi siin?
- 32 ?
- jajah, 32
- 33 -34 ......... -41 -42

[48 minutit hiljem:]

- Näete, saimegi selle ankeediga valmis. Aga mul on siin veel üks väike paberileht, mis tuleks nüüd lõpetuseks ära täita, sest muidu oleks eelnev küsitlus mõtetu ja kehtetu. Näete siia ja siia tuleb Teil kirjutada......
ja siia... ja sellele teisele paberile ka palun pange oma andmed kirja.

- Kuulge, see siin on ju nii imepisikeses ja tihedas kirjas siin! Ja mingid pikad küsimused on ka!

-Küsimused on pikad sellepärast, et Teil oleks lihtsam neile lühidalt vastata. Et ei peaks pikalt vastama, saate aru. Näete, näiteks siia ja siia tuleb ainult linnukesed õigesse kohta panna. Noh ja siia ja siia lahtrisse ka natuke oma andmeid kirjutada. Ja ilma selle aktita oleks eelnev küsitlus paraku nii ütelda õigustühine ja seda ei saaks EMOR kasutada. Palun.

[ca 60 minutit hiljem:]

- Ma väga tänan Teid, et Te vastasite meie küsimustele (loeb paberil täidetud ankeete). Näete, palun kirjutage siia lehele ikka oma E-maili aadress ka, kuhu Teile saab kirju saata. Teil ju ikka on E-maili aadress?

- Noh, jahh, minul on küll. Aga ma ei taha sinna mingeid kirju saada teate ja ma ei jaga seda. Mida te nende inimestega siis teete, kellel pole E-Maili aadressi? Ma siiski pigem ei annaks oma postkasti aadressi.

- Oi oi. Seda oleks meil hädasti ikka vaja, sest EMOR saadab Teile sinna kinnituskirja. See on selleks, et oleks võimalik kontrollida, kas mina täidan neid ankeete ise, või ikka käin tegelikult ka inimeste juures küsitlemas. Teile saadetakse sinna aadressile üks väikene kiri, millele Teie vastate ja siis loetakse ankeet õigeks, ning ikka Teie poolt täidetud ankeediks.
...
No nii, veelkord suur tänu Teile. Vaadake siis oma postkasti homme või ülehomme. Ma täpselt ei tea, millal nad jõuavad kinnituskirja Teile saata. Aga tavaliselt tuleb see järgmisel päeval. Ja kindlasti vastake, ning kinnitage, et olete osalenud meie küsitluses, eksole.

- Nojahh. Eks ma vastan.
- Aga head-aega siis, ja ärge palun unustage oma E-kirju vaadata, eks?
- Head-aega. Ei unusta.

1 ööpäev hiljem.

Kiri postkastis. Lugupeetud.... jne. Selleks, et Teie küsitlus kinnitada.... vms. klikkige palun siia... ja andmete sisestamiseks klikkige palun sinna... Teile saadetakse see....ja.... saate vaadata tulemusi sealt .... Lisaks viime läbi küsitlust.... millele saate vastata siin.... kui logite siia...... Täitke palun see... siis saadame Teile personaalselt.... Palun lugege see läbi... ja kinnitage oma otsus siin... lõpetuseks valige kas jah või ei...

Tähtsad memuaarid 1978-1998

Vene kroonu haiglas. Esimene juhtumine.

Oli seal üks Saaremaa mees, kes esimest elusat venelast nägi just vene kroonus. Tema venekeel oli selline õudusunenägu, et isegi meid, mitte venelasi, võttis tihti oigama. Nii oskas ta voentorgi poes (see on selline sõjaväe kauplus väeosas) isegi seepi ostes, kõik hulluks ajada. Ja seda vaatamata sellele, et meie head inimesed, kirjutasime talle lausa paberi peale, et seep on мыло [mõõla]. Tema läks ja küsis möölat ja viis vaese poemüüja hullumiseni, kuna tal polnud laos mitte ühte ainsamatki möölat.
Aga mitte sellest ei tahtnud mina rääkida.

See Saaremaa mees oli sõjaväehaiglas ja hakkas ühel heal päeval palatis ringi tuiama üha virilama näoga. Mida päev edasi, seda virilamaks tema nägu läks. Pinnisime mis me pinnisime, aga tema ei rääkinud alguses meile midagi.
Noh, käis tema siis järjekordselt vanema õe (hospidali meditsiiniõe!) juures igapäevast penitsilliini süsti tagumikku saamas ja tablette võtmas. Tuli tagasi. Lebas oma reformvoodil paar tunnikest ja siis ei pidanud enam vastu. Rühmas midagi a`la: "ahh peesse see õde, mina enam ei saa" ja kadus palatist. No meie teised patsiendid kõik mures, et mis küll lahti??

Tuli siis veidikese aja pärast tagasi, kergendatud ilme näol ja Rääkis meile oma suure mure ära.
Nimelt öelnud õde talle, et tema peab pärast oppi (kirurgiline operatsioon) käima kohe "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi "напрягаться и тужится на горшке". Maakeeli siis, et tuleb käia kohe pärast oppi pissil ära ja kakal käies ei tohi pingutada ega punnitada.

Aga tema, vaene mees, sai aru, et tohib peldikus käia esialgui ainult "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi üldse. Kannatas siis vaeseke. Hoidis loodusjõude n.ö. "kinni".

Ja mis teeb kogu loo eriliselt vürtsikaks on see, et iga kord, kui ta õe juures käis, see muidugi küsis, et kas oled käinud nii "по маленкому" kui ka "по болшому" ja tema ausa kannatajana muidugi andis mõista, et mis te nüüd - "по болшому" ma ei käi! Ja õde oli muidugi mures, et tuleb soolesulgus vms ja andis talle iga päev leevenduseks peotäie kõhulahtisteid.

Ja meie Saaremaa mees muudkui neelas burgeeni ja hoidis kinni, sest по болшому käia ei tohi. Ja tubli õde muudkui nuumas teda üha äkilisemate rohtude ja suuremate doosidega.

Selline lugu.
Ja loo moraal: tuleb keeli osata!

Vene kroonu haiglas. Teine juhtumine.

Lebotan mina sõjaväe hospidalis hilishommikul palatis oma voodis. Tuuakse kõrvalkoikusse üks sõdurpoisist patsient, kellel öösel lõhkes pimesool ja keda hommikul opereeriti. Selline normaalne vend. Ajasime ikka igasugu pada, maast ja ilmast temaga.

Kusagil pärast lõunat, tuleb doktor. Uurib minu naabrit siit ja sealt, et kuidas too on narkoosist välja tulnud ja kas järelnähte ka on. Lõpetuseks käsib minul ka jälgida, et poiss ikka niipalju ennast liigutaks, et vetsus käiks. Noh, et esimene "põis" ei pidavatki kohe peale pimesoole operatsiooni ja kõhuõõne läbipesu tunda olema. Soovitas tal igaks juhuks parem kohe pissil ära käia, kuigi vajadustunnet selleks ei pruugi olla. Noh ja eks ta siis õhtupoole mingi aeg ajas ennast suure hädaga jalule. Kõver nagu konks. Ei saanud selga sirgu ajada. Ütles, et haav hirmsasti kisub ja on valus. Läks tema siis jalgu järele vedades peldikusse, nagu 100 aastane. Ja oli õige kiirelt tagasi, silmad nagu tõllarattad peas.

„Kuule tule korra kaasa“, ütleb minule. „On abi vaja“. Mina siis, et „mis on?“. Tema ikka, et „tule tule, lähme peldikusse korraks“.

Noh läheme siis, kaks invaliidi, peldikusse. Seal sellised kitsukesed kabiinid, või õigemini vaheseinad ilma usteta. Ühes seinas siis seinakeste vahel pottidega kabiinid, vastasseinas pissuaarid seina peal.

Ukerdame siis sinna pottidega kabiinide ja pissuaaride vahele, ning vend räägib mulle ärevalt: "täitsa peppus! rsk! kuule vaata! rsk! mingi jama on rsk! see pole õige asi rsk!" ja veab muudkui oma pükse alla.

Ma siis küsin, et „mis viga? ei pääse poti juurde niimoodi kõveralt või? et aja ennast natuke rohkem sirgu kui pea enne potti vasta seina jõuab“.

Tema, et: "ära irvita rsk! ma võiksi ju istudes ka lasta rsk! see pole üldse probleem rsk! palju hullem asi on rsk!"

Veab siis püksid alla ja küsib: "noh rsk! mida sa näed rsk!? ah?!"
Mina pikajuhtmelisena ei saa aru, et mida ma peaksin siis nagu nägema ?
Tema et: "no krdi kanapime oled või rsk! vaata rsk! tilli pole rsk! krdi tegelased rsk! lõikasid ära või rsk!?!"

Noja ma siis vaatasin. Tähelepanelikult. Noja polnudki! Vaatasin veel ja hoolega, aga mida pole seda pole! Noh, aga mingit lõikusarmi ka polnud. Nii me siis seal uurisime seda asja. Tema ettepoole kookus, püksid maas ja mina käpuli tema ees. Hea et keegi sisse ei tulnud.

Ma siis ütlesin, et ma lähen kutsun arsti. Tema vastu, et mis see enam aitab rsk! Ära lõikasid rsk! Ma ikka läksin. Aga arst oli hõivatud ja ma sain ühe noore med.õe valvelauast hoopis kätte ja siis me läksime selle med.õega meeste pellerisse uuesti seda asja uurima. Õde muidugi küsis terve tee valvelauast pellerini, et mis probleem teil seal siis on. Aga mina ei osanud delikaatselt vene keeli noorele meditsiiniõele seda pädevalt seletada ja ütlesin vaid, et lähme aga pellerisse, küll te seal näete.

Ja siis seal meeste peldikus selgus meditsiiniline tõsiasi, et pole vennal midagi ära lõigatud. Kuna pimesool lõhkes, ja op tehti tükk aega hiljem, siis kisti tal kõik sooled opi ajal välja ja kõhuõõn pesti seestpoolt puhtaks. Ja selle soolte välja kiskumisega tõmmati ka peensool nii sisse, et poisil oli tõesti ainult väike nahariba püksis alles.

Õde käskis tal kohe pissile hakata. Ja pärast seda tähtsat toimingut, mida meie kõrvalt tähtsa näoga uudishimulikult takseerisime, tuli poisile ka tema tähtis noks ilusasti nagu imeväel tagasi. "Lupsti" nagu ta ise pärast rõõmsalt ütles.

Sellel lool moraali ei ole.

Jahimehed.

Veetsin lapsepõlve suved mere ääres Lahemaal, ühes pisikeses külakeses, mis asus tollel ajal rangelt valvatavas piiritsoonis. Sinna sai vaid erilubadega. Ei olnud seal võõraid näha ega autosid sõitmas. Ka elektrit seal polnud. Elektrijuhtmed veeti külla olümpiamängude ajaks, 1980a. sinna maani käidi petrooleumlampide ja laevalaternatega pimedas ringi.

Naabertalus elas eakas memm. Võib-olla 90 ligi. Võib-olla natuke vähem. Üksik tädike aga hirmus tragi. Pidas kanu, 8 lammast ja kahte lehma pärast mehe surma ja laste laiali jooksmist ihuüksinda. Kõik käisid temalt piima, mune ja villast lõnga ostmas. Tädikese igahommikune teekond umbes kella 5 - 6 ajal hommikul, koos loomadega karjamaale, läks meie majast mööda. Karjamaa asus umbes kilomeeter või poolteist eemal, männimetsa sees, jõe ääres. Lehmadel olid vanad kandilised vaskplekist kellad kaelas ja nende kõlksumist kuulasime pööningul heintes magades igal hommikul. Lehmi ta ikka ajas, edasi ja tagasi, aga lambad olid üldiselt pidevalt karjamaal. Rohkem ei teadnud meie, lapsed, naabertädist suurt midagi. Vahel käisime vaid temalt mune ja piima toomas.

Ühel varahommikul siis, oli aga maja ümber suurem lärm kui tavaliselt. Pugesime lakas heintest välja ja läksime asja uurima. Väljas seisis naabrimemm, minu isa, onu ja onu sõber kusagilt naaberkülast. Saime aru, et öösel olla hunt või hundid ühe lambatalle karjamaal maha murdnud. Mehed otsustasid minna asja kaema. Eks meie nagu takjad kannul. Põnev ju!

Karjamaal avanes kurb pildike. Üks lambatall oli jooksnud nagu hull ümber suure rändrahnu, nii et mudane rada oli sees. Ja sinna samasse oli ta ka maha murtud. Aga ära teda poldud söödud. Teised lambad olid kõik ülihirmunult üheskoos ojakese ääres ja värisesid nagu elektrijänesed.

Targad mehed noogutasid elutargalt, et küllap emahunt õpetab kutsikaid murdma. Tollel õhtul sõime kõik lambalihasašlõkki ja järgmisel päeval tehti vaesest tallekesest guljašši.

Naabritädi tõi nüüd lambad igal õhtul koju ja viis hommikul uuesti karjamaale. Umbes kolmandal päeval murdis hunt järgmise lamba ja seda päeva ajal. Meie saime muidugi jälle sašlõkki ja maitsvat guljašši, aga naabrimemme mure muudkui kasvas. Veel kaks päeva hiljem oli murtud lambaid juba kaks lisaks.

Noh mehed otsustasid, et lähevad pukki hunti passima. Onu oli tuttav igasugu tegelinskitega ja naaberküla mehel oli ka püss, ning jahiluba. Nii algas küla ajaloo suurim hundijaht. Naabermemmel kästi lambad ööseks karjamaale jätta ja mehed valmistasid ette ülivinge passimise koha ehk puki ühe jändriku männi otsas.

Õhtul enne jahti võeti muidugi ohtralt hundijalavett, et jaht ikka tõrgeteta sujuks ja silm selge oleks. Ma ei mäleta, kes jahiseltskonnast esimesel öösel hunti passis, aga tollel ööl ei juhtunud igatahes midagi. Teine vahetus läks karjamaale hommikul ja kolmas õhtul. Siis tuli jälle öine valvekord.
Kolmandal jahiööl murdsid hundid veel kaks lammast ja seda ajal, kui üks igati tubli jahimees männi otsas pukis passis. Kes seda täpselt teab, kas passis või magas, aga lambaid jäi tädikesele järele 2.

Samal õhtul oli meestel suurem nõupidamine, suitsutatud lambalihasingi ja Viru valge kaasabil. Meestel keeled olid sõlmes aga juttu jagus. Teemaks teadagi hundijaht. Enne vahti minekut pisteti näppki suhu ja mõõdeti tuulesuunda, et kustpoolt hunt inimese lõhna tunda võiks ja viidi läbi muidki, meie, laste jaoks, kummalisi jahirituaale.

Ei mäleta ma ka enam seda, ehk selle koha pealt ajalugu vaikib, kes tol saatuslikul ööl viimast korda hundijahti pidas. Ega polegi vast oluline. Oluline on hoopis see, et Viru valgest tugevalt kosutust saanud jahimees, kõmmutas viimasel jahiööl naabrimemme viimased kaks lammast huntide pähe maha.

Polnud enam lambaid, polnud enam ka probleemi.

Loo moraal: viin pidi tarkade meeste jook olema.

Peretüli

Seal samas kõrvaltalus, kus perenaine oma kaheksa lammast ühe kuuga kaotas, suri memm kusagil 80-ndate alguses ära. Vahepealset ajalugu ma ei tea aga mingil hetkel tekkis sinna üks üle keskea paarike. Mees töötas vist kusagil metskonnas ja naine vist Lahemaa Rahvuspargis. Aga see võib olla polnud ka nii. Igatahes jätkati selles talus usinasti loomapidamist.

Oli neil igatahes vähemalt üks lehm kindlasti. Seda ma mäletan elulõpuni, sest just ümber selle vaese lehma hakkasid toimuma järgmised sündmused.

Mehel oli viinaviga küljes. Nii vähemalt jäi mulle kogu sellest loost kindel mulje. Eks see naabrinaine käis meil vahel mehe viinaviga kurtmas ja ka suuremate kodusõja lahingute ajal n.ö. "maapaos". Siis otsis too naabrimees lillekimbuga oma mõrsjat jälle küla vahel taga. Ei tea kas lilled said otsa või armastus, aga ühel ilusal suvehommikul oli naabrinaine läinud. Kuhu, seda ei teadnud keegi. Isegi minu vanatädi mitte, kes naabrinaisele alati asüüli pakkus. Naabrimees käis meilt oma naisukest vast koguni kümme korda otsimas, sest oli ta ju tihti just meie juures "illegaali" tegemas käinud, aga seekord ei saanud tema sellest mingit tolku. Naabrinaist lihtsalt polnud.

Ja polnud ka järgmisel päeval. Ja ülejärgmiselgi mitte. Ja siis tuli naabrimees oma suure murega meie juurde abi otsima. Olid meil ju küla targimad mehed koos, seda näitas ilmekalt ka aastaid tagasi peetud hundijaht.

Naabrimehe suur mure aga oli järgmine: lehm, kurask, ei lasknud lüpsmiseks naabrimeest ligi. Algul oli justkui lasknud, aga naabrimees polnud kunagi vist lehma lüpsnud ja nii see vaene loom pidi üle elama enneolematuid lüpsmisstiile, võtteid ja lüpsinippe, kuniks ta keeldus peremeest üldse ligidale laskmast. Aga lehmal olid udarad piimast punnis ja see tegi loomale valu. Suures hädas, järjekordse "lüpsikatse" ajal tõmbas lehm ennast lahti ja põrutas metsa minema. Nüüd oli naabrimehe mure suur. Esiteks oli vaja lehm üles leida ja metsast kätte saada, ning teiseks oli hädavajalik lehm ka lõpuks korralikult ära lüpsta.

Selle tänamatu töö võtsid ette meie pere targad mehed. Tädi lubas küll üritada lehma ära lüpsta, kui lehm käes, aga lehma püüdma tema ei läinud. Läksid mehed. Meie jälle kannul. Aga lehma polnud kusagil. Onu lubas juba piirikatele (vene piirivalvuritele) helistada, et need helikopteri või muu lennuriistaga ülevaltpoolt asja uuriks. Põhiline vaidlus, ma mäletan, käiski selle ümber, et kas piirikad üldse tõstaksid mõne lennumasina lehma pärast maast lahti või mitte.

Pika kammimise peale suutsime me päeva teises pooles siiski lehma asukoha lokaliseerida ja ta ühiste jõududega ka ümber piirata. See hüppas ja puskles nagu metsloom, kui talle lähedale taheti minna. Suure vaevaga saadi siiski lehm kätte, pandi köis kaela ja veeti vastu tahmist metsast välja. Siis pandi ta vaiaga maakülge ja operatsiooniga „Lehm“ ühines ka minu tädi.

Aga lehm ei lasknud paraku ka tädi omale ligidale, mille peale tädi teadis ütelda, et lehm on nüüd siis ilmselt nii traumeeritud, et vajab maharahunemiseks pikemat aega. Seda aega ootasime me kõik järgmise hommikuni. Mida ei tulnud, oli lehma rahunemine.

Siis otsustasid mehed lehma kavalusega üle trumbata. Nimelt toodi naabertalust perenaise kittel, kummikud ja pearätik, ning onu maskeeris ennast "naabrinaiseks". Onu nimelt, oma enda jutu järele, tundis lehmalüpsmist nagu oma viit sõrme. Üritas siis ämbri ja maskeeringuga lehmaga sõprust soetada. Ja mis ime! Lehm küll puuris umbusklikult oma pilguga "perenaist", kuid lasi endale juurde tulla. Alguses isegi hakkasid piimajoad ämbrit täitma, aga siis mingi hetk tegi onu andestamatu vea, kui ta millegipärast oma mehe häälega korraks vanduma hakkas. Ja tema maskeering oligi paljastatud. Lehm kukkus karjuma ja läks eest ära. Onu vandudes ämbriga järgi. Nii nad tiirutasid oma pool tundi. Kasutusele võeti "naishääled" mida kõik mehed ükshaaval matkida üritasid. Kuid sellest polnud enam kasu. Siis kutsuti jälle tädi appi, et pane need naabrinaise riided selga.
Ma ei tea, miks tädi sellest keeldus, aga hilisemast asjade käigust jäi mulle mulje, et ta oli vist naabrinaise telefonitsi kusagilt siiski üles leidnud ja pädev abi oli juba teel.

Noh, aga ega mehed ei saanud ju tunnistada, et nad mingile lehmale alla on jäänud. Sõjaplaani tulemusel otsustati lehmal jalad kinni siduda, et see eest ära ei jookseks. Eks sa seo, kui lehm ligi ei lase. Võeti kasutusele filmidest nähtud kauboide vanad trikid ja tehti köiest lassomoodi asjandus. Üritati siis sellega lehma püüda aga ei saadud seda õieti visatud ja ka täpsus jättis soovida. Siis tuldi targale mõttele see lõks hoopis maha panna ja lehm sinna sisse meelitada. Noh aeti siis seda lehma meestekarjaga niikaua ühest kohast teise, kuni vaene loom lõpuks astuski mõlema esijalaga silmusesse. Ja naksti tõmmati tema esijalad osava liigutusega kinni. Lehm pusis vastu, mehed sikutasid teises otsas, kuniks lehm......

....... mütaki külili kukkus!

See tsirkus oleks kestnud vast vaese looma surmani, kui naabrinaine metskonna autol just sellel hetkel, kui lehm külili oli, koju poleks sõidutatud.

Lehmalüpsmise elamused olid meil, lastel, niivõrd suured, et ei mäletagi enam, mis edasi sai. Igatahes sai lehm lõpuks lüpstud ja naabrinaine hakkas jälle meitel vahest "hüppes" käima, kui naabrimees liiga palju pruukinud oli.

Loo moraal: tegijal ikka juhtub.

Meeldiv töö.

90-ndate algupoolel joonestasin ehitusprojekte. Tihti tuli käia mõnda olemasolevat hoonet seest ja väljast üle mõõtmas. Uksed, aknad, vaheseinad, laed ja põrandad - kõik pidi üles mõõdistama ja kõik ka ilusasti kirja panema.

Töövahenditest olid alati kaasas vähemalt kaks mõõdulinti (50m konksuga pehme lint ja 10m "jäik" metall-lint), ning paelaga kaela riputatav paberimapp/joonestusalus, mille klambrite vahele siis puhas paber kinnitati ja kuhu eskiis ja mõõdud kritseldati.

Juhtus see südatalvel. Nagu talvel ikka, pidi olema soojalt riides, et paari-kolme tunniga õues kritseldades ja mööda hangesid turnides ära ei külmuks. Minul oli väljas tööl käimiseks selline "made in Turuvuffel" soe vateeritud talvejope. Puuvillast riiet meenutavast mittelibedast pealismaterjalist. Igati nagu vene aegne vatijope, aga ilusamast materjalist, taskute, kapuutsi, trukkide-lukkude ja "kaasaegse" tegumoega.

Klient võttis mu kontorist kokkulepitud ajal peale ja sõidutas objektile. Objektiks oli mingi suuremat sorti, ilma kütteta garaazi või abihoonet meenutav paneelidest ehitis. Klient küsis, et kaua mul aega võib minna. Mina pakkusin, et umbes poolteist-kaks tundi. Klient pidi minema ise kusagile ära ja arvas, et hiljemalt kahe tunni pärast siis tuleb mulle järele. Mulle see sobis ja niimoodi saigi kokku lepitud. Etteruttavalt peab noorele lugejale mainima, et mobiiltelefon, kui selline, oli siis meil veel suhteliselt tundmatu riistapuu. Seda polnud mitte igal ühel ja levigi oli alguses ainult Tallinnas.

Niisiis, klient lahkus. Mina hakkasin hoonet kõigepealt väljast mõõtma. Kui väljast sai ring peale tehtud, siis avasin selle hoone uksed ja asusin sisemõõtude kallale. Hoones oli mitu erinevat suurt ruumi. Nii 12-15m pikad ja umbes 3-6m laiad. Kahte ruumi oli maast laeni staabeldatud hööveldamata saematerjali, prusse ja laudu.
Aga nendest vähemalt ühe ruumi mõõte oli mul hädasti tarvis. Teise mõõdud oleks saanud siis kasvõi kaudselt välja arvutada, kui ümberringi teised ruumid mõõdetud.

Aga kuidas sa mõõdad umbes 12m pikkust ruumi, kui metall-lint on ainult 10 meetrit pikk ja ruum laeni laudu täis? Lae ja lauavirna vahele jäi paarikümne sentimeetri kõrgune vaba ruum. Otsustasin siis lae ja laudade vahelt sisse pugeda, nii kaugele kui pääseb ja üritada 10m linti mööda laudu tagaseinani upitada. see oli paras ettevõtmine. Kõigepealt pidi mapi kaelast ära võtma ja seda käeotsas kaasa sikutama. Teiseks avastasin, et kui ma lindi taskusse jätan, siis ei saa ma enam seda ruumikitsikuse tõttu sealt kätte ja ka seda pidi käes kaasa vedama. Ja kolmandaks olid lauad hööveldamata, pinde täis, ning takerdusid pidevalt minu jope külge nagu takjad.

Noh kuidagi ma kolm-neli meetrit ikka edasi sain. Mingit moodi, umbes kümnendal katsel, õnnestus ka lindi ots mööda laudu tagaseinani meelitada. Laudadele sai tõmmatud pliiatsiga kriipsuke, kuhu maani mõõt olemas. Kuidagi sain ma ka mapi oma näo ette ja sinna mõõdu kirja panna. Nüüd oli vaja täpselt samast kohast lint teise otsaseinani ajada, sinnapoole, kust ma oma roomamist laudade vahel alustasin. Aga ümber pöörata ei saanud. Mitte kuidagi. Minu jope keeldus libisemast nii külgede poole kui ka kohapeal ringiratast.

Noh pole hullu, mõtlesin, ja üritasin linti pimesi tahapoole ajada, kuniks sein vastu tuleb. Mõningase pingutuse järel see ka õnnestus ja ma sain ilusasti kirja ka teise mõõdu. nüüd võis sellest "kilukarbist" rahumeeli lahkuda. Aga asjalood läksid niiviisi, et mida rohkem ma püüdsin jalad ees tagasi roomata, seda rohkem jäi minu jope kinni ja jope alumine töllerdav äär keris ennast hoopis minu all lauvirna peal rulli. Proovisin edasi roomata. See nagu õnnestus. Aga tagasi jällegi mitte. Noh ma ei saanud ju ruumi lõpuni roomata. Sellest poleks mingit tolku olnud.

Pärast pooletunnist pusimist nii ja naa, otsustasin, et muud varianti ei ole. Tuleb jopest vabaneda. Aga eks sa vabane, kui ennast ümber pöörata ei saa ja jope lukule ka kätega ligi ei pääse.
Sai siis seda "vabanemist" oma pool tundi tulutult üritatud. ei midagi. Siis tuli hiilgav mõte, et prooviks jopest n.ö. "välja libiseda". Tõesti hea mõte! Aga jällegi raskesti teostatav. Ajasin siis käed ettepoole sirgu, et varrukad kinni ei hoiaks ja üritasin jopest välja niheleda. Mingi paarkümmend sentimeetrit see isegi õnnestus. Igatahes minu uueks olukorraks oli see, et varrukad tilpnesid umbes 20cm üle käte ja nägu oli umbes jope keskkohas. Siis tuli sellele jopest väljalibisemisele lõpp. Tee või tina, aga mitte sentimeetritki rohkem ma välja ei "libisenud". Selleks hetkeks oli muidugi jope minu all ja ümber juba päris käkras ja hunnikus, ning mina ise selle sees nagu tropp. Enam polnud ka mitte mingisugustki väljavaadet. Täielik pimedus. Ja mu jalad hakkasid juba kergelt külmetama ka, kuigi mul endal oli pusimisest nii palav, et higi lahmis.

Noh nii ma seal siis olingi. Nuta või naera. Umbes kaks tundi kokku, sest ka klient polnud veel tagasi tulnud.

Klient tuli umbes kahe ja poole tunni pärast, alates hetkest, kui ta oli rõõmsalt lahkunud. Kõigepealt kuulsin ma samme hoone ümber lumel. Siis kuulsin, et keegi tuli sisse. Siis ma üritasin ka kõvat häält teha, aga see kuramus sumbus minu meelehärmiks minu vinges talvejopes. Sammud läksid uuesti välja. Siis tekkis mul esimest korda kerge paanikamoodi tunne, et mis siis, kui vend nüüd minema läheb?

Õnneks ei läinud. Hakkas mind hüüdma. Ma siis tagusin jalgadega vastu laudu, nii, et see lõpuks ka hooneomaniku kõrvu kostus. Esimese hooga ei saanud ta aru, mis või kust see kolin tuleb. Olin ma ju umbes nelja meetri kaugusel, lae ja lauavirna vahel, ning mind ei olnud alt absoluutselt näha. Õnneks olin ma oma 50m lindi jätnud ilusasti lauavirna ette põrandale ja see oli omanikule heaks vihjeks.

Kui ta minu seal lae ja laudade vahel lõpuks avastas, siis ei uskunud ta vist oma silmi. "teie olete seal või?" oli ainus küsimus alguses. Noh mina jah, kes siis veel. Seletasin siis läbi vatijope, summutatud häälel, mis toimub. Mees ronis mulle järgi ja tahtis proovida mind algul jalust tõmmates välja sikutada, kuid pidi ise lauavirna ja lae vahele kinni jääma. Siis ta proovis minu alt nii laudu eraldi kui mind koos laudadega välja tõmmata aga ei midagi. Lõpuks hakkas siis algul minu kõrvalt lauavirnast laudu välja tirima. Vast 6 meetrised lauad olid. Nii tühjendas ta alustuseks minust kahelt poolt paar kihti laudadest. See võttis oma pool tundi ma arvan. Aga minu ajataju oli sellel hetkel juba teistsugune ja võibolla kulus selleks ka ainult 10 minutit.

Siis üritas ta staableid laudade vahelt kätte saada. neid põiki olevaid reikasid. aga ei saanud kätte. siis tõi ta autost heebli ja haamri ja järgmised minutid (minul jälle pool tundi) kostus ainult toksimist, koksimist, vandumist ja reikade raginat.

Lõpuks käis üks mütakas ja ma tundsin vabalangemise ära ütlemata meeldivat vabastavat tunnet. Prantsatasin koos laudadega kusagile allapoole ja äkki tekkis ka ruumi. Aga sellele vaatamata olin ma nii laudade küljes kinni, et kulus veel oma jagu aega, kuniks ma uuesti jope sisse roomasin ja ennast ümber sain pöörata. Lõpuks sain ma siis ka sealt välja. Jope oli nii pinde täis, et olin nagu siil, ja pärast kodus nokkisin mitu tundi neid ükshaaval jope seest välja.

Kui ma pääsenud olin, siis klient küsis muuhulgas, et kas sain ikka kõik mõõdetud. Noh üldiselt ju sain, välja arvatud see kõrvalruum, samuti laeni lauavirnaga, mille mõõdud ma olin nagunii, juba enne oma lolli ronimist, otsustanud välja arvutada. Aga kui ma tegelikult igasuguse tagamõtteta olin teatanud, et "jah, kõik sain mõõdetud, ainult see üks ruum jäi mõõtmata" siis läksid mehel silmad peas pahupidi. Ju ta arvas, et olen otsustanud ka seal ruumis lauavirna vahele ronida. :)

Loo moraal: füüsikat tuleb koolis õppida.

 

LÕPU pidu

Kui enamus inimesi saab ja võib mäletada sellist tähtsat sündmust, nagu kooli lõpetamine, härduse ja meeldivate elamustega, siis minul paraku see just kõige paremini ei õnnestu. Juttu ei tule mitte otseselt kooli lõpetamisest, vaid noorele inimesele kooli lõpetamisega seonduvalt, võibolla tähtsamastki asjast - nimelt lõpupeost. Ehk siis nii lõpust kui peost. Sest see lõpupidu oleks võinud olla minul ja mu kaaslasel tõesti, sõna otseses mõttes viimane.

Tegevus toimus kaheksakümnendate keskel, ühes väikeses eestimaa alevikus, kuhu ma suundusin pärast 8 klassi lõpetamist ühest toredast linnakesest ja kus mul oli au keskkoolis käia, ning see ka edukalt lõpetada. Nagu paljudes "maakoolides" ikka, nii oli ka meil klassis täielik neidude ülemvõim. Poisid läksid enamuses pärast kaheksat klassi tavaliselt kutsekoolidesse ja keskkooli jäi neid vähe. Seitsme mehehakatise kohta tuli meil oma kakskümmend viis näitsikut. Ja sellest seitsmestki, ei lõpetanud kõik mitte kohe, vaid pidid tegema järeleksameid. Ja nii kujuneski välja, et lõpupeole oli kutsutud poisse vast neli või viis, ainult need, kes eksamid ära olid teinud.

Ka minu tollane suur sõber ja klassivend ei saanud kõikidel eksamitel kohe läbi, ja nii polnud teda ka lõpupeole kutsutute nimekirjas. "Noh, mis me teeme seal "naistekarjas" (sic!)" mõtlesime meie, noored mehed, ja mina otsustasin vähemalt osa suurest peost, selle alguse, läbi viia koos oma sõbraga. Lisaks olin ma valitud ühehäälselt klassikaaslaste nii ütelda "erivolinikuks", kes pidi käima eksmitel läbi põrunud klassikaaslaste juures ja neid kõigele vaatamata lõpupeost osa võtma meelitama.

Võtsin siis nõuks pärast mingisugust aktust, või mis ta nüüd oligi, võtta jalad alla, ning minna sõbra juurde, kes elas sealsamas alevikus ühes küllaltki suures individuaalelamus. Tema oli minu saabumise üle muidugi rõõmus. Hakkasime siis plaani pidama. Mina kutsusin teda kohe ka peost osa võtma, et ega siis keegi teda ära aja. Aga tema oli alguses suhteliselt tõrges ja ei tahtnud mitte tulla. Otsustasime siis algatuseks natuke privaat pidu pidada ja natuke n.ö. julgust võtta.

Tollal olid moes "monopolid", kust sai iga ilmaga mõne alko pudeli kätte. Samuti oli moodne nn "takso viin". Käisime siis algatuseks kahekesi taksot otsimas, aga mida alevikus polnud oli takso. Vahtisime mingi aja bussijaamas, kuhu taksod tavaliselt seisma jäid ja otsustasime siis lõpuks hoopis mõnda kohalikku monopoli külastada. Mina neid kohalikke tegijaid ei teadnud. Polnud ma ka teab mis kõva napsumees. Pigem ikka sinna karsklase kanti. Aga sõber teadis kõike. Nii me siis lendlesime ukselt-uksele, kuniks ühes kohas ka lõpuks näkkas. Viina polnud. Küll oli aga pakkuda "ehtsat Moe piiritust" nagu monopoli tegijamees teatas. võtsime siis ühe "Kellukese" limonaadi pudeli täie seda "Moe piiritust" ja läksime oma pidu korraldama.

Kohe alguses tekkis vaidlus, kuidas on õige piiritust lahjendada. Kuna meie olime keemias mõlemad nõrgemate hulgas ja polnud varem piiritust lahjendanud, siis tegime seda lihtsalt omaenesetarkusest. Panime mäletamistmööda veega pooleks fifty-fifty. Ma siis keeleotsaga proovisin ja tundus ikka jube kange. Panime siis juba pooleks lahjendatud joogi veelkorra veega pooleks. Noh minu arust oli tal ikka selline imelik maitse, millest ma ka sõbrale teada andsin. Aga pole ilus ühel mehepojal viinuskit võttes pikalt pirtsutada ja nii me esimesed pitsid siis alla kallasime. Ja teisedki. Kolmanda pitsi juures tekkis minul ikkagi kuri kahtlus, et miskit on ikka imelikku selle joogi maitses. Ta nagu ei lahjenenud ka minu arust. Aga sõber targa keemikuna teadis ütelda, et see tuleb sellest, et meie kasutasime lahjendamiseks tavalist keetmata vett, aga kasutama peab destilleeritud või keedetud vett.

Tuli siis samal ajal koju minu sõbra vanem vend. Nägi meid ja küsis, et kas peate mingit pidu või. Meie, et jah, lõpupidu on nagu täna. Vend vaatas kellukese pudelit kapi peal ja küsis, et mis see on. Noh meie ilusasti ütlesime, et mis ja kust. Vend muidugi kukkus sõimama, et kurat küll, selle vana joodiku käest teab mis solki ostsite. Meie vastu, et see ikka puhas Moe piiritus pidi olema. Proovis siis ka vend seda jooki keele otsaga ja arvas, et tundub olevat piiritus jah. Mina veel lisasin, et lahjendasime seda siin kaks korda veega pooleks aga maitse on imelik. Ja kogu lugu.

Võtsime siis ka kolmandad pitsid. Siis tuli sõbra vend tuppa tagasi ja ütles, et oot oot. Võttis kellukese pudeli, valas piiritust natukene alustassile ja pistis põlema. See põles nagu paber, kollase leegiga ja ajas suitsu. "Poisid krt see on puupiiritus!" röögatas sõbra vend. "Mis puupiiritus?" ei saanud meie aru. "Puupiiritus kurat noh. Joogipiiritus põleb puhta sinise leegiga ja ei aja suitsu! Ja see puupiiritus on kurat ehtne mürk ju! Tapab maha kurat! Heal juhul jääte ainult pimedaks!"

Jeesuke küll, kus siis tuli meil tilk püksi. Mis siis nüüd saab?
Kõigepealt taheti kiirabi kutsuda. Lähim kiirabi teadagi oli mitukümmend kilomeetrit alevikust. Ja meie olime selle vastu ka. Asi pidi meie arvates jääma saladuseks. Kasvõi hauda, aga saladuseks! Äkki oksendaks välja?
"Palju te seda solki endale sisse olete ajanud?" küsis vend. Noh me siis arvutasime, et kaks korda lahjendasime veega pooleks ja kolm pitsi.

"Nüüd poisid, kõigepealt peldikus näpud kurku ja siis peate kohe õiget viina peale jooma, mida rohkem seda parem. See solk tuleb ruttu organismist välja saada ja see mis sinna jääb ära lahjendada. Ja seda vesi ei lahjenda vaid ainult puhas alkohol!"

Noh, me siis alustuseks ökkisime pelleris. Sõbra vend oli kusagilt 45 kraadise 0,7 liitrise "Sibirskaja vodka" välja koukinud ja 200 grammised teeklaasid täis valanud. Ise läks ta vihasena selle monopoli pidaja juurde.

Noja meie surmahirm oli ikka nii suur, et me lasime kogu selle 0,7-se Sibirskaja loetud minutite jooksul kurgust alla. Siis käis äkitselt siuke kilks, saabus ääretu rahulolu ja oligi järsku kõik ükstakama. Otsustasime, et kui sureme, siis pidulikult ja seadsime sammud kooli poole, et pidada oma võib-olla viimast lõpupidu üldse. Nagu jumala sõrm, oli selleks hetkeks bussijaama siginenud ka üks taksopargi kollane takso. Sealt ostsime ühe pealinna viina lisaks ja oligi minek. Juba teel kulistasime otse pudelist "vastumürki" ikka peale, et kogu see koogel-moogel ikka korralikult ära lahjeneks seal sees.

Sellest lõpupeole jõudmisest, seal olemisest ja selle lõpust ei mäleta me kumbki mitte midagi. Absoluutselt. Viimane asi, mida teame, oli "takso viina" ostmine. Mina ärkasin (siiski ärkasin!) kooli pioneeritoas, kus ma kapi peal mingi stendi ees, saksa kiiver (pioneeritoa ajaloonurga "rekvisiit", aga ehtne) pea all, ja mingi sametist suur punalipp tekiks peal, magasin.

Kõigepealt ma silmi ei avanud. Esimene mõte oli, et tea kas olen pime äkki? Ei julenud silmi avada. Siis vaikselt ajasin ikka ükshaaval luugid lahti. Ja minu õnn oli üüratu. Esimese asjana otsustasin teada saada oma sõbra saatuse. Südameke puperdas sees nagu hiirel kümne kassi ees seistes, kui ma hoogsate sammudega pooljoostes sõbra majapoole tormasin. Uksel võttis mind vastu irvitav sõbra vend. Noh kuidas tervis on? No mis ta ikka on. Läksin siis sisse. Sõbrapoiss lebas diivanil näost valge ja ülimas pohmellis. Aga täiesti elus, terve ja nägija!

Sõbra vend siis teatas, et "Poisid. See ikka puupiiritus vist polnud, kuigi mine tea. Aga mingi solk oli ta kindlasti. Käisin selle tegelase juures uurimas. Aga ta vist ajab ise krt teab millest samakat. Ja enda ning sõprade tarvis möllab ja puhastab omaarust täitsa väärt kraami valmis. Seda "oma väärt tagavara" ta olevat teile müünudki."

Ma ei tea, kas sellest ka kogu klass teada sai, kuigi imelikke pilke me kohtasime. Sellest me lihtsalt rohkem kunagi ei rääkinud ja küsida ka ei julenud.

Loo moraal: keemiat tuleb koolis õppida.

Süsteemidest

Mulle hirmsasti meeldib see meie riiklike süsteemide süsteem.

Kõik on imeliselt ära korraldatud. Sinul ja minul jääb üle vaid mööda neid ära korraldatud korraldusi ringi kolistada ja korraldajatele südamest tänulik olla.

Süsteem NR.1

Töötukassa.

 See on meil üldiselt üks kuramuse tänuväärne bisness ja süsteem.

Nõukogus saab nõu anda meil tervelt 6 tarka inimest.

Süsteemi juhatuses saab meil süsteemselt tööd 10 juhatajat, peakontori avalike suhete osakonnas 3 suhtekorraldajat, teenuste osakonnas 23 peaspetsialisti, ettevõtlustoetuse osakonnas 10 ettevõtlikku inimest, hüvitiste ja toetuste osakonnas 20 oma ala spetsi, raamatupidamis- ja finantsosakonnas 25 toredat raamatupidajat, üldosakonnas 10 üldspetsialisti, analüüsiosakonnas 4 analüsaatorit, juriidilises osakonnas 7 juristi, infosüsteemide osakonnas 7 IT teadlikku kodanikku ja hankeosakonnas 10 hankijat.

Kokku on meie peasüsteemis 129 hinge, ehk siis see on meie tubli peakontor.

Maakondades aitavad riigi raha sihtotstarbeliselt ära realiseerida veel 6 abistavat inimest Hiiumaal, 87 Ida-Virumaal, 11 Jõgevamaal, 11 Järvamaal, 11 Läänemaal, 18 Lääne-Virumaal, 11 Põlvamaal, 26 Pärnumaal, 13 Raplamaal, 13 Saaremaal, 125 Harjumaal, 34 Tartumaal, 15 Valgamaal, 14 Viljandimaal ja 16 Võrumaal.

                         

Kokku on meie allsüsteemis 411 toredat inimest.

Kogu aparaadis, ehk kogu süsteemis on meil seega tagasihoidlikult arvestades 540 tublit töölist. Pole ju paha!

Iseenesest mõistetavalt, saavad sihipärast süsteemset tööd lisaks põhisüsteemile veel teiste süsteemide turvatöötajad, koristajad, vaibavahetajad, aknapesijad, joogiveetarnijad jms tore  lisapersonal.

2013a juuli lõpus oli Eesti Töötukassas töötuna arvel 49 652 inimest. See teeb 92 töötut iga meie tubli töötaja kohta keskmiselt. Palju meil seal neid tööpäevi keskmiselt kuus oligi? Õige. 22 päeva. Seega meie toredad töötajad saavad igaüks lausa NELJA töötutut päevas lohutada ja õigele teele suunata. Kas see pole mitte tore?

Meie abivalmis töötukassa 2013a eelarve tulud on planeeritud 187 953 223 € , millest tervelt 134 797 857 € tuleb töötuskindlustusmaksudest. Seda maksavad teadagi tööandjad ja töötajad ise, oma higi ja pisaratega välja teenitud töötasudelt. Ja ikka selleks, et kui ÄKKI (ptüi ptüi ptüi) ka ise töötuks peaks jääma, siis saab ehk ka abi.

Ja eks abi ikka saab eksole. 2013a eelarve näeb ette tervenisti 47 902 521 € maksmise hüvitisteks! Kas see pole mitte imeline! Ja kui te arvasite, et see on kõik, siis te eksite. Lisaks makstakse 20 842 929 € tööturuteenuste toetusteks ja „tööhõive programmi“ raames veel õigesse kohta 31 218 741 €! Viimane läheb küll ilmselt suuremas osas igatsorti õpetajatele, gurudele, mentoritele, koolitajatele ja konsultantidele, aga eks nemadki taha tööd ja leiba, ning asi seegi! Toetuste ja hüvitistena makstakse seega kokku korjatud 187 953 223 eurost, tervelt 68 745 450 € töötutele toetusteks ja hüvitisteks, mis teeb kogunisti ca 36% kogu kokku korjatud eelarve tuludest! kas see pole mitte vapustav! Ja kui me selle suure summa ilusasti 12 kuu peale ära jagame ja omakorda 49 652 töötu vahel laiaks lööme, siis igaüks neist saab lausa 115,4 € kuus! Hämmastav eksole!

Iseenesest mõista tahavad ka meie toredad 540 töötukassa töötajat oma tänuväärse töö eest saada väärilist tasu ja seda peaksid neile võimaldama 15 835 448 eurokest tegevuskulusid, millest otsesed personali kulud on kõigest tühised 9 717 245 €.

Te saate ju isegi aru, et see summa on lausa sümboolne, sest jagades selle 12 kuu ja 540 töötaja peale, saame me närused 1500 € kuus per hing.

Seepärast, kallid töötud, ärgem olgem ülekohtused meie toredate töötukassa inimeste suhtes, ning kannatagem viisakalt ära ja suhtuge mõistvalt mõnikord ette kerkivatesse torisemistesse Teie aadressil siis, kui Te juhtute selle süsteemi uksest olude sunnil sisse astuma.

Süsteem NR.2

Haigekassa.

See on teine täiuslik süsteem, mis mulle hirmsasti meeldib. Ei taha tüütavaks muutuda ja pikalt heietada eelarvelistel teemadel, ning tooks välja vaid selle peamise, mis minule  isiklikult kõige toredam näib.

Nimelt teada ju on, et inimene muutub üldiselt eriti tõbiseks ja tihti parandamatult haigeks, just vananedes. Radikuliit, hambad, süda, neerud ….. juu nõu.

Teada on samuti, et neid haigeid vanureid keegi tööl pidada eriti ei taha ega soovi.

Siinkohal tulebki appi hiilgav süsteem ja paneb asjad meie kõigi jaoks paika imetlusväärselt mängleva kergusega:

oled noor või keskealine ja töötad palehigis ütleme 30 aastat. Maksad üüratut sotsiaalmaksu ja sul on selle eest iseenesest mõistetavalt vinge haigekassa ravikindlustus. Aga võta näpust, mida pole on lagunevad hambad, rütmist väljas süda ja radikuliit. Tekita või ise. Nu heakene küll, mõtled, tunned tervisest rõõmu ja rügad muudkui edasi, kuniks saad 50+. Ja siis hakkab juhtuma. Sulle tulevad äkki külla kõik mõeldavad ja mõeldamatud tervisehädad, ning sinu töötamise võimalus seatakse suure küsimärgi alla ühes ettevõttes teise järgi. Ja sa leiad end ühel ilusal päikesepaistelisel päeval esimese süsteemi ukse tagant ilma tööta, ilma haigekassata ja hammastest tühja sahtliga....

Aga süsteem peab olema. Ilma süsteemita poleks meil ju süsteemi!

Luuletame ennast soojaks

Siinkohal on õige aeg rasvaselt ja väikeses kirjas ära märkida, et siin imelisel internettide lehel avaldatud intellektuaalse omandi kasutamine ja iseäranis ärakasutamine, tohib toimuda ainult meie kliinikumi peaarsti otsesel loal ja seda vaatamata meie intellektuaalsuse puudumisele. Palume seda iseäranis tõsiselt ja täpselt tähele panna.

Kunst on kunstis…

Tegelikult mina arvan Suure Luuletajana,
et üks luuletus ei peagi üldse riimi minema.
Kui nüüd sellest ei saa aru mõni paadund luulekärss,
siis ma sellistele ütlen otse - "see on vabavärss!"

Ja kui vabavärsis tundub pole üldse mõtet sees,
siis on viga hoopis SINUS - mine hari ennast MEES!
Aga seniks panen ritta jälle suvalised read,

....millest ise oma mõistusega aru saama pead!

Korraline kontrollringkäik ajurakkudes 

Pole aega, et sellele mõelda -
aega mõelda, kas on üldse aega?
Aega pole, et endale öelda:
vaja mõelda!
Ja nii lööngi käega

SMS laen

Kui ma pappi saan ostan Ferrari,

lasen asfaldil kummide kaari.

Lähen külastan Kaimanisaari

ja hotellides mängin sääl tsaari.

Pärast muretut nädalat paari,

prokurörile nutan talaari,

kohtutäituri eest peitun baari,

ära viib ta mul kogu tavaari...

Arvutilingvistika

Ma foorumeile laulan oodi,
mis ilmselt nende tarbeks loodi,
kel sobib virtuaalne laat

"ego optimum!" hüüdes.

Protsess on lihtne, üksnes räägid
ja parandab kõik puudujäägid
protsessoriga emaplaat

sind esindada püüdes.

Saab parandada tuhme jooni,
kui muudad vaid resolutsiooni,
ning hoolsalt surfab sündikaat

ekraani peamenüüdes.

Kollektiivpuhkus

Pea väsis ära

jalad surid ära

süda läks pahaks tuksudes

Suu väsis ära

käed surid ära

mõistus läks ise luksudes

Vabaturuenergia

Pista juhtmed kõik ilusti seina,
ampritasusid vabalt sääl treima.
Ära kuu lõpus eurosid leina,
võid ju nädala süüa ka heina.

Talve soojus

Kui helbeid muudkui juurde sajab,
toas külma helin vastu kajab,
tead - sooja arve maksmist vajab
ja vatijope selga ajad.

Ning olgu käibel EUR või EEK,
sa hädas tule üles teed,
et tunda, kuidas küünlaleek
Su elamise soojaks teeb...

 

Kevadine

kukkumas kägu
tõuseb kaste seest päike
naeratav hommik

paistes on nägu
väljas on pori ja äike
jalas mul kummik

meeltes vaid hägu
meenutan eilaseid käike
mõistuses ummik

Hala

Olid millalgi aastaajad,
läksid muretult, lenneldes.

Nüüd on mõtetes aastad ja ajad,
tühi kripeldus tunnetes.

..ajaväledus..

Halle päevi, aastaid ja aegu,
veeretad rakuta närvides.

Jääv suutmatus aastaaegu,
näha rikastes värvides.

..värvipimedus..

 Poeem moodsast inimesest

mõtete mõte ja arusaam,
sisutühjuse raginas.
kindlal marsruudil kui liinipraam
igapäevases saginas.

hommikust õhtuni samal teel,
tundmatu käsi kõik lavastab.
tundeta tunded ja meeleta meel -
ühel hetkel sa avastad.

kaotanud oskuse kuulata,
oskuse kuulatud saada,
võimetus ise suunata,
võimetus lauseidki seada.

ühel hetkel need tulevad,
katavad näilise sära,
öö kompromissitus vaikuses,
tunned nad lõpuks ka ära.

Tiigrihüpe 2010

võtan hommikukohvi ja kõrvale uudiseid värskeid:
on aasta kakstuhat kümme, kes ütleks mul, milline sajand?
"koolides minestushoogudes nälginud lapsed ootavad velskreid"
tänaval hüljatud peni viimast korda rentslis püsti end ajand.

N asulas tädike, kummikud jalas, järel veab käru vineerist
endisel mõisa alleel pliidi kütteks otsimas hagu.
promille täis, vatijopedes mehed, külapoe ümber spaleeris,
digi TV-s "Lihtsalt Maria" kolmetuhande kümnes jagu.

"Eesti Energial üks koma kaheksa miljardit krooni on kasum"
"Lennufirmad tahavad riigilt kahjude kompensatsiooni"
"Kümme tuhat krooni kuus maksab riigile ministri asum"
"Riigikogu muudab rahvasaadiku töötasu … definitsiooni"

rüüpan viimase lonksu, õnneks tagatoas pere veel magab.
suuke naeratab teki all - uni või unistus totter?
perenaine küllap tänagi eimillestki, ninaesise tagab.
aeg on minna, et paluda: alles jätke meil vähemalt korter.

Sotsiaalabi

Sääl sa nüüd siis astud.
Keegi astub veel.
Astuks nagu vastu?
Vestil ripub keel?
Käsi läheb tasku.
Rõõmsaks läheb meel,
sest, et sääl on plasku!
Seisma jääd nii teel.
Toetud tolle vastu,
kiikad plaskusse,
huultel plasku raskus,
kallad veel ja veel...
Lõpuks alla lastud,
kõrist saab kõik see,
mille eest sai makstud,
hoidnud endale.

Too, kes astsus vastu,
vestil rippuv keel,
tema häält ei kostu.
Ära kuivas neel...

Kogu elu

ema oli naine
õde oli naine
eeskujuks naiselikkuses
tädi oli naine
ülem oli naine
nutt tuli peale tikkudes
tütar oli naine
naine oli naine
eks ela ses suguderikkuses

Dieet

Igal hommikul peavalus ärkan,
päevad, menopaus, kaal, tselluliit.
Kõhul rasedusrebendeid märkan,
harakiriks tean põhjust ma viit.

Märtsis avastan: põsk pole lohus!
Suve tulekuks vaja on dieeti!

Kogu eksistents äkki on ohus,
närin hirmunult kaalikat, peeti.

Karupükse ei jalast saa heita,
armsaks muutuvad villased kangad.
Miks küll ometi juba ei leita,
kuidas kiirelt saaks kaotada sangad!?

Neetud kaalu ei varja ei peida,

porganditele jooksen amokki,
rannas kasukat seljast ei heida,
et ei tekitaks teistele šokki.

Igal kevadel mure on sama -

mitte miskit ei venita selga!
Segan pimedas salaja kama,
päevavalgusse ilmuda pelgan.

 

Tasakaal

(võtan ja panen)

ma võtan kõike
mis ripakil näib
ma võtan kõike
mis peiduski käib
ma võtan kõike
nii jalgu kui päid
ma võtan kõike
nii halbu kui häid

ma panen kõike
mis liikuvat näib
ma panen kõike
mis lendab või käib
ma panen kõike
ka kroonitud päid
ma panen kõike
nii halbu kui häid

Ehk näkkab?

Oh laena mulle õnge vanemuine,

siin porilombis palju kalu sees.

Ehk näkkab mõni ogalikki luine,

kes tüdind elamast on porivees.

Oh laena mulle võrku vanemuine,

siis lõppeb lombis kalade anglees.

Võib võrku jääda mudakoger puine,

kel seljataga pikk on anamnees.

Oh laena kalaõnne vanemuine,

sest mina pole miski kalamees.

Ma lihtne õngitseja, naerusuine,

kel kalad virvendavad silme ees.

Valguse peegeldus vees

rohi kui kasteses kees -
sillerdus pelk, päikese valgel,
värvide mäng

valguse peegeldus vees -
värelev välk, ilus ja malbe,
jõgi ning säng

langedes vahuselt keeb -
valguse helk, tantsimas jalgel,
kosk, vete läng

nõutuks mind teeb -
peegeldus kalk, pisar su palgel,
valguse äng...

Aeronautikast

Ma muidu olen laisk, ei liigu
ja leban higi pühkides.
Saab füüsis vaimsusega liidu,
vaid üles-alla nühkides...

Naturaalsest põllumajandusest

On põllumehel raske, nendin,
kui eraldi on komponendid.
See mis on tahke, laotub hästi,
kuid vedel lendab risti-rästi.

Seepeale tänapäev ei tulda,
et väetaks otse põllumulda.
See oleks öko-naturaal,
kui hädal käiks kõik peenramaal !

Jõulurahu

Mul seda välja öelda piin,
kuid igal aastal on see nii,
et kui on otsas viimne sent,
tean kätte jõudnud on advent.

Ma pidama pean salaplaane:
kust kuuse sellel aastal saame,
kust kingitused, ehted puule?...
...kui eurod alla võtnud tuule.

Ja jõuluvana, päkapikk,
on FIE, AS, OÜ või VIP,
ning külla kutsuda saad neid,
kui lehvitad vaid sajaseid.

Käib aastaid kõik meil uues stiilis,

nüüd Näärivana on eksiilis.

Kõik kuused on vaid eramaal,

ja väärtusteks on EUR, ning kaal.

Või kust sa selle sea nüüd saad,
et jõuluõhtuks teha praad?

Ahh...
Ma parem jõuludest ei räägi,
see võtab viimse säästujäägi.

  

JÕUlud VIGAlas

Veidike veel ja siis mõrvame kuuse,
tarime tuppa ja natuke kuule,
lampe ja küünlaid ja miniarbuuse,
tõsise näoga me paneme puule.

Dilemma

mis on mehe ideaal?
vastab naistest pungil saal:
mees ei tohi olla ilus,
ega väike, kõhna kilu.

liiga suur ka pole hea
ja ei kõlba kiilaspea.
ei või olla nagu laps,
pole hea, kui veidi paks.

ega seegi hea ei ole,
kui üks mees on lihtsalt kole.
ei või olla varatu,
sihitu või rahatu.

süüa ainult kahvliga
nagu mingi kühvliga,
kõikjal ringi vahtida,
kala püüda, jahtida,

olla ahvi sarnane,
lihtsalt liiga karvane.
ega käia klubides,
baarides ja pubides.

ei või päris kindlalt ka
puududa romantika,
kingad, ülikond või frakk,
Fahrenheiti juukselakk.

ei või lehti lugeda,
lapsi liialt sugeda,
TV pulti näppida,
ega netis suhelda.

võõraid naisi piiluda,
suhtes "kinni kiiluda".
käia kogu aja tööl,
norsata kui käes on öö.

veel on asju terve ladu
mis kõik olema peaks tabu.
suitsud, sõbrad, alkopiisk,
standarditest väiksem riist.

kust küll leida sellist meest,
kes käiks läbi tulest-veest?
see ei ole mingi tees,
parim on just eesti mees!

Leto-Svet

Täna laantes meil laulavad sääsed,
verest punased on nende suud.
Võid ju joosta, kuid ära ei pääse,
olgu õhtu või hommik kell kuus.

Täna laantes meil laulavad sääsed.
Tungib laul läbi lihast ja luust.
Paistes kupladest nägu ja sääred,
saaks vaid verd, ei nad mõtlegi muust.

Täna laantes meil laulavad sääsed,
soodes, põldudel pidu käib suur,
üles keeratud verised käised,
kogub hoogu vampiiridetuur.

Täna laantes meil laulavad sääsed.
Nad on parvedes põõsal ja puul.

Nende pilgud on kalgid ja jäised,
ning su karjed kõik vaigistab tuul...

Armastus esimesest silmapilgust

Said kord kokku üks kukk ja kanaarilind,
kukel mure - puudub armsamal kanarind.
Lind Kanaaridelt ütles, et võta mind,
mul on vähemalt tegijam turuhind.

Ahistav Fauna

TÄNA
Keeleots uljalt põsepeal püsti,
komponeerin siin kajakaid kasti.
Saatuseks neil valhalla ja eden,
homme kõik nad on nirvaana teedel.

EILE
Limult kraapisin sõnniku maha,
hoolsalt määrisin peale ka vaha.
Armsa sapaka küürisin puhtaks,
kuid sai täis tema situtud õhtaks!

HETKEL
Istun hekis ja õlal on Stinger,
mille päästikul tõmbleb mu finger.
Täna õhtuks ma õiendan arved -
saavad õndsaks kõik kajakaparved…

Ökomaffia

Artriit ei näri puusi,
kui hambad lööd arbuusi.

Et oleks mida lüüa,
siis tuleb õunu süüa!

Ood tegijatele

(edukate poliitbroilerite hümn)

hei !

enne ma ei lõpeta kui pääsen võiduni

jah !

ükskord jõuame me ikka aju mõrvani

voh !

tõmban viigipüksid üles värvel kõrvuni

hei !

aluselt ei kanguta mind keegi surmani

jah !

jetiga ma lendan üle Hollywoodi, Nizza

heh !

vahepeal käin Napolis ja tellin ühe pizza

voh !

ja mis sellest, et on püksid õlgadest mul kitsad

hei !

lõpuks ikka peksavad TEID ainult omad vitsad

Esimene mälukas

oo.. mul lapsepõlvest meenub koolipink,
mis istumisel ülesse käis klapiga.
oo.. mul meenub veel ka lihast tehtud sink,
mis pidupäevaks puhtaks tehti lapiga.

ee.. siis meenub koolis sõjalise tund
ja tütarlapsed laskmas tiirus seelikuis.
ee.. siis pärast seda ma ei saanud und
ja olin voodis tujus ülemeelikus.

Jah, veel meenub mulle ühiskonna õps,
kes rääkis kommunismist palavalt.
Jah, ma olin nagu operaator Kõps,
kes viilis sellest tunnist kavalalt.

Eh, kui meenuks mulle kes küll oli see,
kel avaldasin esmalt armastust?
Eh, on mälulünklik olnud minu tee,
ja märgata on praegusega sarnasust.

 

Killing Me Softly

Kalender näitas seinal kuues august
ja kellakägu kukkus üheksa pool,
ma siiani ei toibu sellest paugust
mis lagipähe lajatas kui tool.
Alt kadus pind, ei saanud välja laugust,
ei aita mind sealt välja elukool,
sest kaardiatlasest näen seda kaugust,
kus asuvad mu kallim ja ta hool.

Elektrilöök mu kaunist keha täidlast
kui läbind oleks, süda jättis töö.
Head arstitädid regionaalsest haiglast
mu külge panid juhtmed, et see lööks.
Tõid uue neeru sügavkülmahoidlast,
nii üle elatud sai järgnev öö.
Peaarst nüüd nädal vaatamas käib poeglast,
kes armuvalus midagi ei söö.

Mu poole tõttad üleni Sa valges,
kui olen koomas, näen Sind unenäos.
See pole kittel, loodan, pisar palges
ja püüan oma tundeid hoida vaos.
Mis saab kui taastavad mu jõu nad aga jalges?
kui pole koomat, und, jääb järgi kaos!
Siis selles unenägudeta elus karges,
ma justkui kärbes talvel kinni seinapraos...

Läti Hendriku kroonikad 2011

(telenovela "Farm" mälestuseks)

oo Gabriel oo Gabriel oo Gabriela
roosast limust särab terve küla iela
iela ääres kõigil bērniem silmad punnis
limu lendab ielal 10 kilti tunnis

pidur kriuksub, suitseb roosa limu kumm
lähemale nihkub bērniemi summ
Gabrielal bikses näpus, tukšs kann
kloķis rippu, bezsamaņa Mikk ja Mann

Inspiratsiooniallikas


Nimetu

On jõuluvaikus täitnud meeled,
taas vaikselt langeb metsateele
lai lumi, kattes põllud, veed,
ning kuused saavad valged keed.

On hinges armastus ja rahu,
nii suur, et vaevalt sinna mahub.
Ja juhtubki siis jõuluime !
Ei loe, et tuiskab, öö on pime...

..ning olgu väljas lumevallid,
kõik need kes on, või olnud kallid,
on Jõuluõhtul leidnud tee
Su juurde, 

mälestustesse.

LASTELE

VALLA VIINER VALLATU

PÕLLU PEAL KOMBAINIGA,
LÕIKAS ONU NISU.
ET SAAKS HEA DISAINIGA,
PAKEND OMAL SISU.

NISU VEETI VESKISSE,
JAHVATATI JAHUKS.
KOOKI, SAIA, MESKISSE,
JAHU KÕIK EI MAHUKS.

SESTAP TORE TÄDIGI,
JAHU KEETIS, PRAADIS.
TEGI SELLEST VIINERI,
LIHAKOMBINAADIS.

Epiloog

Siis kui mulle külla tuli vähe kõrgem iga
avastasin, midagi peab olema mul viga.
Võtsin ette röntgenisse käigu hoolika,
röntgen tegi kindlaks minul luule soolika.

Toit ja sooled, teatavasti, on üks kindel ahel.
Soolikaga, nagu ikka, juhtub - kinni vahel.
Vaimutoidu asemel ma võtan siis burgeeni,
pärast seda luulet lendab nagu sitaseeni.